Uued Uudised

Raimond Kaljulaid, ärge toppige rahvusluse nišši selliseid võõrkehi, nagu Isamaa ja Reformierakond!

Poliitikas on sageli nii, et tõsimeeli jutustav poliitik räägib oma nägemusest, mitte aga päris reaalsusest.

Postimehes sõna võtnud Põhja-Tallinna linnaosa vanem, keskerakondlane Raimond Kaljulaid pillab ühe kummalise väite: “Rahvusluse nišis on EKRE ja Reformierakond ja Isamaa kolmekesi redelil, kus on ainult kaks pulka.” Ilmselge eksitus – rahvusluse nišis on ainult EKRE, teised on oma “avatud” ja “rõõmsa” variandiga pseudorahvuslased, kelle nišš on kusagil mujal.

Rahvusluse esmaseks tunnuseks peaks olema mure rahvuse kestmajäämise pärast. See, et eestlaste, eesti keele ja kultuuri osatähtsus on Eestimaal aina vähenemas, on fakt – seda tunnistavad kasvõi kõik need kehvast demograafilisest olukorrast väljumisteede otsimise ponnistused, mis on Riigikogus ja poliitilisel maastikul ette võetud, tõsi küll, suhteliselt kosmeetilisel tasemel. Venestamine ja neegristamine aga on tänavapildiski üha nähtavamad ja kuuldavamad.

Isamaa on “rahvuslikuks” muutunud alles valimiste eel ja sõnades, enne seda aga on IRL-Isamaa ja Reformierakond hääletanud praktiliselt kõigi sisserändepiirangute leevendamise poolt, mis on Riigikogus välismaalaste seadusesse ja teistesse seadusaktidesse jõudnud. Oravapartei algatas hiljuti ka topeltkodakondsuse eelnõu, mis lisanuks veel päris palju võõraid kahe kodakondsusega isikuid, kuigi rõhk oli suunatud justkui väliseestlastele – aga sealgi vaid neile, kes on kodumaalt juba läinud.

Nii et Kaljulaidi väide rahvusliku nišši täituvusest pole tõsiselt võetav – rahvusmeelseteks võivad ennast nimetada ka juunikommunistid või sotsid, aga kui teod sõnadega kaasa ei tule, pole neil rahvusluse platvormile asja.

Kaljulaid võtab ette ka populismi mõtte põhjaliku lahtiseletamise, kuid kogu jutust kumab läbi mõte, et populistid on kusagil mujal, õiged on vaid Keskerakonnas. Ometigi on just Keskerakond oma opositsioonis räägitud sõnad valitsema pääsedes kohe teistsuguseks keeranud, täpsemalt öeldes on nad oma varasemad lubadused hüljanud.

Päris kummaline on Raimond Kaljulaidi arusaam konservatismist: “Tegelikult ei ole Eesti inimesed mingid konservatiivid. Ainult läbi hirmutamise ja õudusjuttude on hetkel saavutatud see, et paljudele tundub, et hästi on juba siis, kui midagi kohe halvemaks ei lähe,” ütleb ta.

Konservatiivsus on Kaljulaidi nägemuses seega turvalise status quo säilitamise soov, arengu pelgamine ja hetkeseisu hoidmise tahe. Kas kuidagi primitiivne pole? Väidetavalt valitavat Venemaal Putinit nii ühehäälselt just sellel põhjusel, et tema valitsuse all on ühiskonnas mingisugunegi stabiilsus olemas, mida Jeltsini ajal polnud – kas Vene ühiskond on siis konservatiivne konservatismi mõttes?

Tegelikult on konservatismi kohta parem definitsioon: see tähendab soovi säilitada seda, mis on säilitamist väärt. Hirmutamise ja õudusjuttude jutt viitab ilmselt EKRE-le – kui aga võtta näiteks rahvuskonservatiivide hoiatused odavad tööjõu osas, siis just alles kippus seda kaudselt toetama ka peavoolumeedia, kes kirjutas tuhandetest ukraina võõrtöölistest, kes on siia tagasi toonud roolijoodikute kultuuri.

Kui süveneda EKRE “hirmutamisse”, siis kõige selle taga on konkreetsed arengud, ja paljusid neist (näiteks terrorismi) tuleks ennetada ja mitte siia lubada, et mitte kord tõdeda – näe, EKRE-l oligi õigus (nagu oli aktsiisitõusude puhul, mille vastu rahvuskonservatiivid juba 2015. aastal protesteerisid).

Põhimõtteliselt aga võib Raimond Kaljulaidi arvamusega nõusse jääda – Eesti erakonnad peaksid ennast paremini positsioneerima, kuid seejuures tuleks vältida vale mätta otsa ronimist, mida kipub eriti Isamaa tegema – mättal püsimisega võib raskusi tekkida.

Exit mobile version