Uued Uudised

Juuniülestõusu aastapäev Leedus: valitsus ei tähista ametlikult 80 aasta möödumisest riigi taastamise päevast

People form a human chain under the motto "The Baltic Way - It's Us" from Gediminas Tower to the City Limits in Vilnius, Lithuania on August 23, 2019 - From Catalan separatists to Hong Kong pro-democracy activists, the human chain that helped the Baltic states win independence from the Soviet Union three decades ago still inspires freedom-seekers the world over. (Photo by Petras Malukas / AFP)

Leedu ajaloos on juunikuus, eriti XX sajandil, mitmeid olulisi hetki olnud või perioode alanud. Eks meenub kohe 1940. aasta, kui kaotati iseseisvus nagu Eestiski. Aasta hiljem suur küüditamiste laine. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja esimesel päeval aga algas Leedus okupatsioonivastane relvastatud ülestõus ning 23. juuni hommikul teatati raadio kaudu – mille hoonet ja aparaatuuri Kaunases suudeti kaitsta puna-armee taganemisel – Leedu Vabariigi taastamisest ja Leedu Ajutise valitsuse moodustamisest (Lietuvos Laikinoji vyriausybė – LLV). Sakslased jõudsid Vilniusesse 24. juunil, Kaunasesse päev hiljem.

Siinkohal tuleb öelda, et kuigi Leedu pealinn oli 1939. aasta oktoobrist taas Vilnius, olid seal veel enne sõja algust põhilise ülestõusu ettevalmistava organisatsiooni LAF (Leedu aktivistide front) juhid NKVD poolt kinni võetud. LAF oli loodud 1940. a. novembris Saksamaal. Seal olevatel juhtidel oli kokkupuuteid riigiametnikega, ja tõenäoline on oletus, et ettevalmistatava kohta andis üks suur sõber teisele teada, sel ajal olid ju Stalin ja Hitler veel suured semud. Ülestõusu keskuseks sai endine ajutine (1920-1939) pealinn Kaunas.

Juuniülestõusust aga pole veel praeguse ajanigi selget, üheselt mõistetavat ajaloolist fakti saanud. Leedu valitsuse seisukoht on, et ülestõusu 80ndat aastapäeva riiklikul tasemel ei tähistata. – Edasine tekst on politoloogi Vytautas Sinica  1. juunil 2021 avaldatud lühiloengu https://www.youtube.com/watch?v=GLH6_1AXXDw „Punktihaaval juuniülestõusust“ põhiteesid, millele kohati lisatud kontekstilisi täiendusi.

* * *

„1. Mida see endast kujutas? Okupatsioonivastane ülestõus toimus 22.-28.juunil, alates kohe pärast teadet sõja alguse kohta Idarindel Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel, kui sakslaste sõjavägi hakkas liikuma Leedu territooriumi poole. LAF, mida juhtis kolonel Kazys Škirpa, seadis eesmärgiks välja kuulutada Leedu iseseisvus enne sakslaste tulekut, kuid oli otsustatud seda mitte liiga vara alustada, et NKVD ei jõuaks oma suurte jõududega seda maha suruda.

2. Milline on juuniülestõusu tähtsus Leedu ajaloos? Tähtsus on eelkõige selles, et ülestõus eitab eriti selgelt – hoolikalt ja pikalt konstrueeritud ideed, mille kohaselt Leedu olevat vabatahtlikult astunud Nõukogude Liitu, nagu ei oleks toimunud vägivaldset okupatsiooni. Just nimelt ülestõusu fakt ei lase sel legendil edasi kesta ei Leedus endas ega maailma silmis. See fakt tõestas Leedu iseseisvuspüüdlust – seda pikast perspektiivist vaadates. Ülestõusu ajal vabastati režiimi poolt vangistatud mitutuhat vangi, võeti üle relvi, strateegilisi objekte, linnu. Samal ajal moodustati ajutine valitsus, kuid natsi-Saksa seda ei tunnustanud, tolereerides küll mõnda aega, aga üsna varsti likvideeris selle. LLV läks põranda alla.

3. Milles süüdistatakse juuniülestõusu ja loodud valitsust? Süüdistused on mitmekesised, kuid kõlavaim nendest on, et LLV olevat olnud pro-natsistlik, et ülestõusu organisaatorid, LAF, Kazys Škirpa olevat olnud Hitleri toetajad, ei olevat Leedu riigi iseseisvust taotlenud, olevat tahtnud üksnes aidata natse sovieti-vastases võitluses, samas ka Leedu olevat olnud juudivastane ning olevat osalenud juutide hukkamises. Need on valeväited. Tõde on küll see, et ülestõusust osavõtjate seas oli neid (üksikuid inimesi), kes hiljem juutide vastu tegutsesid. [Sakslaste tunnistuste järgi olevat olnud väga raske leida leedulaste seast inimesi osalema juudivastastes tegudes.] Kuigi selliseid inimesi leidus, ei tähenda see kaugeltki, et sellel oleks olnud ülestõusu juhtide või LAF heakskiit. Vastupidi, ülestõusu juhid olid võitlejatele väga selgelt kommunikeerinud, et mingil juhul ei tohi osaleda juutide-vastastes repressioonides, ja tuleb kaitsta juute võimalike repressioonide eest elanike poolt. Analoogselt on LLV saanud süüdistusi koostöös natsidega ja ka selles, et ei päästetud Leedu juute. Need süüdistused on täiesti alusetud – reaalse, faktilise võimuta LLV-l ei olnud mitte mingit võimalust sakslasi takistada. Vastupidi – Leedu elanike seas on enim juutide päästjaid, kes oma eluga riskeerisid ja kellele Iisrael on andnud Õiglase aunimetuse. Seda „näitajat“ arvutatakse 1 miljoni elaniku kohta [võttes aluseks praeguse elanike arvu, kuigi sõja ajal oli ilmselt vähem elanikke]. 2018. a. on nende inimeste arv Leedus 308 (enim Ida-Euroopas, kus järgneb Poola arvuga 181, Slovakkia 110, Ungari 89). Euroopas (EL) on esikohal Holland (332), Leedu on teine.

4. Kes ründab Juuniülestõusu? Peamised ründajad jaotuvad kolme gruppi. Juudi kogukond Leedus ja maailmas – ikka veel esitatakse sealt holokausti-süüdistusi vabadusvõitlejatele, eriti Juuniülestõusus osalenutele [ja Ajutise valitsuse liikmetele], kuigi need on alusetud ja ümber lükatud. Teiseks akadeemilised ringkonnad, kus arvatakse ära tundvat, milline on nn õige liin Euroopas, USAs ja see on seostatav mitmete fondide toetustega, kui kirjutatakse Leedu juutide, holokausti teemadel. Siit põhjus, miks paljud Leedu ajaloolased „räägivad õigesti“. Ja surve on ka poliitikutele mitmetest institutsioonidest: võib näiteks meenutada, kuidas Seimi esimehe (esinaise) juures käisid USA, Iisraeli, Saksamaa saadikud, kui avalikkuse ette jõudis genotsiidi-uuringute keskuse direktori „küsimus“ [kes oli alles poole aasta eest asunud sellele kohale, ja Juuniülestõusu juubelitähtpäeva lähenedes nõunikuna tööle võtnud inimese, kes on aastakümneid tegelenud selle teemaga], mille järel nõunik lahkus ise ja direktor vallandati. Ka ilma selle juhtumita on teemat käsitletud väga kallutatult, LLV on pidevalt saanud süüdistusi otsekui oldaks holokaustis osalenud, kuigi on ju teada, et Leedu ajutisel valitsusel polnud mingit reaalset võimu. Ikka ja jälle tuleb asuda valeväiteid ümber lükkama. Kolmandaks, tähtsaim ründaja – Venemaa ajaloo-ideoloogia. Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase hoiak on eitada vägivaldset Nõukogude Liitu võtmist, pidada kogu vastupanu bandiitluseks, antisovietismiks, nimetades partisane natsi-kollaborantideks ning väidetavalt seetõttu neid represseeriti. Sovietiaegse ja nüüd Venemaa ajaloonarratiivi järgi toimus kõik mitte poliitilistel põhjustel, vaid lihtsalt püüti kurjategijaid.

5. Miks tegelikult rünnatakse juuniülestõusu? Kuigi põhjuseid on mitmeid, on neist praeguse kaitseministri Anušauskase sõnul peamine, et: „Venemaad ärritab eriliselt, et juuniülestõusu fakt eitab ülima selgusega Moskva propagandamüüti vabatahtlikust liitumisest. Just nimelt selle tõttu makstakse Leedule ja ülestõusnutele kätte tervete aastakümnete jooksul. NKVD, hiljem KGB püüab kõikvõimalikel viisidel nii sisepoliitikas kui ka välismaal diskrediteerida ülestõusust osavõtjaid, eriti nende juhte, ja nende läbi ülestõusu kui ajaloofakti, üldisemalt vabadusvõitlust ja iseseisvuspüüdlusi.“

6. Miks ei saa võrrelda/võrdsustada Ajutist valitsust ja soviettide poolt paika pandud nn rahvavalitsust? Selline võrdlus kostab eelkõige ülestõusnuid kritiseerivate prosovietliku, praegusajal aga ka kosmopoliitse intelligentsi suust Leedus, kes väidavad, et nii nagu LLV kollaboreeris natsidega, samuti kollaboreeris rahvavalitsus soviettidega, põhimõttelist vahet ei olevat. Põhimõtteline vahe siiski on, ja see on vägagi ilmne. Ülestõusul oli eesmärk taastada riigi iseseisvus (sovietiajal sellist eesmärki ei saanud olla), pannes kohtadele oma toetajaid nii palju kui võimalik, saboteerida sakslaste tegevust, ette valmistada inimesi vastupanuliikumiseks. Suurim saavutus oli läbikukkunud mobilisatsioon saksa sõjaväkke.

7. Kuidas Jonas Noreika „teenis natse”? Noreika oli LLV poolt määratud Šiauliai maakonna ülemaks. Tema ülesanne oli kõikvõimalikel viisidel aidata kaasmaalastel okupatsiooniaeg üle elada. Pärast leedulaste SS-armeesse mobilisatsiooni saboteerimist sakslased arreteerisid ta ja saatsid Stutthofi kontsentratsioonilaagrisse. [1945. a. jaanuaris oli tal võimalus Läände põgeneda, kus juba oli tema perekond, kuid ta otsustas Leetu tagasi pöörduda. Vilniuses asus ta organiseerima uut põrandaalust vabadusliikumist, olles selle üks juhte. 1946. a. venelased võtsid ta kinni ja lasid 1947. a. Vilniuses maha. – Maakonnaülema koha tõttu inkrimineeritakse talle siiamaani natside kuritegusid, kuigi ta neid ju mingil moel takistada ei saanud.]

8. Miks tõdevarjavad müüdid juuniülestõusu kohta nii visad on? Kõigepealt peab ütlema, et ühiskonnas on väga vähe teadmist juuniülestõusu kohta, sellest ei räägita, ei kirjutata, ei õpetata, justkui oleks see mingi kõrvaline teema, ja seda isegi vabadusvõitluse eri vormide kontekstis. Seni pole välja antud ühtegi eraldi raamatut sel teemal, pole filme. Otsekui mustas augus on vaid antipropaganda. Alles käesoleval aastal ilmuvad ülestõusu staabi juhi Pilypas Žukauskas-Narutise mälestused pealkirja all „Rahvaülestõus“, kus on toimunu kujunemist näidatud seestpoolt. Kahjuks katkeb raamat sündmuste apogee momendil. [Rahvusraamatukogus 22. juunil toimuva konverentsi „Juuniülestõus: faktid ja mälu“ eel ilmus kaheosaline kogumik „Juunikuu kutsus üles võitlusele“.]

9. Juuniülestõusu aastapäeva tähistamine. Praegune Leedu valitsus leiab, et seda tähtpäeva riiklikul tasemel ei tasu tähistada. Põhjuseks eelkõige väline surve (Leedus olevate saatkondade kaudu). Aastal 2000 oli Leedu parlament Seimas küll vastu võtnud määruse, mille kohaselt Juuniülestõusu ajal iseseisvuse taastamise deklaratsioon, valitsuse moodustamine kuulutati riigi õigusaktiks, kuid hiljem see tühistati jällegi välise surve tõttu ajal, mil sooviti saada EL ja NATO liikmesriigiks.

10. Lõpetuseks. 2011. a. dokumentaalfilmi „Orjastatute ülestõus“ autoritele andis filmimise ajal mitteametliku intervjuu president Valdas Adamkus [sünd. 3.nov.1926; Leedu president 1998-2003, 2004-2009], kus ta muuhulgas rääkis: „1941. aasta ei kustu mu mälust. Ülestõus oli spontaanne rahva tahte väljendus julmima okupatsiooni ja küüditamiste tõttu, tundsin ja nägin seda oma silmaga [ta oli 15-aastane sel ajal]. Ülestõusu organiseerisid ja teostasid eelkõige Leedu üliõpilased, noored, kes olid esimesed tänavatel, murdsid lahti relvalaod, kust relvi saadi. Võeti üle põhilised strateegilised kohad linnas [eriti oluliseks teguriks oli telegraafi-telefonikeskuse ülevõtmine, mistõttu okupantidel katkes omavaheline side Leedus ja ka Moskvaga]. Mäletan, et 23. juuni hommikul, kui hakkas tööle raadiojaam, kostus sealt Leedu hümn. Ülestõus on meie ajaloo üks suuremaid momente, mille üle uhke olla. Kaunas teatas maailmale saksa, inglise, prantsuse keeles, et Leedu taastab oma iseseisvuse. Selge, et natsid ei olnud meie vastu „sõbralikud“, seda näitas üsna varstine LLV tegevuse peatamine.“  ”

* * *

80 aasta möödumist relvastatud vastuhakust sovietivõimule ja omariikluse taastamisest – mis kestis küll väga lühiajaliselt – tähistatakse mitteametlikult rahvakogunemistega mitmetes kohtades. Juuniülestõusu võidupäeva 1941. aastal, 23. juunit ei unustata.

 

 

Marju Siitam

 

Exit mobile version