Väidetavalt tuntakse sõpra hädas ja see maksab ka Euroopa Liidu kohta – praegune ülemaailmne kriis näitab ära, kas sellel ühendusel on tulevikku või mitte.
Lihtsamalt öeldes peab Euroopa Liidu juhtorganite tegevus tõestama liikmesriikidele, et neile on liitu kuulumine kasulik, eriti just kriisiolukorras – kui sellist tunnetust ei teki, ei aita ka kõige ilusamad sõnad ja selgitused. Arusaam, et hädaolukorras ei olnudki ühisest poliitilis-majanduslikust ruumist kasu, on kõige kindlam euroskeptitsismi õhutaja ja uute “exit”-ite tekitaja.
Teisena peab EL näitama, et vähemalt kriisiolukorra abistamisprotsesside puhul ei ole ühenduses “omi” ja paariariike, kellest viimased surutakse teisejärgulisse rolli. Lisaks ei tohi kriisiabi olla seostatud mingite eelnõudmistega, olgu selleks siis solidaarsus migrantide jaotamisel või etteheited riikidele siseelu korraldamisel. Kui seda tehakse, liigub terve hulk riike ühtsuse kasvamise asemel EL-ist kaugemale.
Teades aga Euroopa Liidu juhtkonna mõttelaadi, võib eeldada, et paremal juhul jääb kõik endiseks – liikmesriigid tunnetavad küll vajadust ühistegevuse järele, aga suurt ja silmnähtavat kasu nad EL-i liikmelisuses ei näe. Teine variant, mille tõenäosus on 50:50, on pettumine EL-i ühisruumi efektiivsuses.
Põhjus on ennekõike Lääne-Euroopast võrsunud liidrite kivistunud mõttelaadis, mugavustsoonis vegeteerimises, võimetuses vajalike muutustega kaasa minna ning ennekõike veendumuses, et senist neomarksismist mõjutatud liberaalsuskurssi on vaja jätkata ja konservatiive peab tõrjuma. Efektiivset majanduspoliitikat ei saa aga ajada ülepolitiseeritud, stagneerunud ja bürokratiseerunud juhtimispoliitikaga.
Majandusmeetmed on praegu üliolulised, kuid muutuma peab ka poliitiline liin ja seda pluralistlikumaks. Kui alles jäävad migrantide sundsokutamised, karistused suveräänse poliitika ajamise eest, poliitkorrektsusest tingitud poliitika lõpliku föderaliseerimise liin, siis EL-ile pikka iga ennustada ei saa.
Senine EL-i rahvusriikide-vaenulik joon oleks varem või hiljem ühenduse nagunii pankrotti viinud, kuid ebaefektiivne tegevus liikmesriikide majanduste päästmisel võib seda protsessi oluliselt kiirendada. Väikese seadusandliku võimuga Euroopa Parlament ja väga väikest legitiimsust, kuid palju võimu omav Euroopa Komisjon näitavad, et nagunii pole tegu eriti demokraatliku moodustisega.
Majandus- ja rahanduspoliitika vajab kriisiolukorras paindlikkust, kuid EL-i poliitika sellega eriti ei hiilga ja kui eriolukorras uut mõtlemist ei teki, siis võib EL-i koroonakriisist surmavalt haigena välja komberdada.