Maailmas on pettumus poliitikas ja poliitikutes tingitud peamiselt sellest, et viimased teevad sõnu, millel pole mingit tausta. See kehtib ka diplomaatide kohta.
Eesti suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson ütles reedel enne Mali olukorrale keskenduvat Julgeolekunõukogu kohtumist, et Malis peaks toimuma võimu üleminek tsiviilvõimule ning riik naasma põhiseadusliku korra juurde.
“Olukord riigis on äärmiselt keeruline, mida kinnitas ka hiljutine ÜRO Julgeolekunõukogu ühisvisiit Malisse,” ütles Jürgenson välisministeeriumi pressiesindaja teaatel. “On oluline, et Malis toimuks võimu üleminek tsiviilvõimule ning riik naaseks põhiseadusliku korra juurde.”
Mis paneb ühe diplomaadi rääkima nii tühje sõnu või mida need muudavad? Mali olukord on keeruline juba aastakümneid ja tsiviilvõimu juurde tuleks kindlasti naasta – seda võib öelda ka täiesti poliitikakauge inimene, sest see kehtib iga konfliktikolde kohta.
Kas Jürgenson ei teadnud enne, et Malis on olukord keeruline, seda ka ilma ÜRO-ta? Fakti konstanteering ja unistuse väljaütlemine ei muuda midagi – see ei mõjuta ei Mali ülestõusnud tuareege, ei islamiste, ei Mali sõjaväelasi, ei tsiviilpoliitikuid, kelle vastu enne riigipööret massiliselt protesteeriti, ei Prantsusmaa sõjalist kohalolekut, ei Wagneri palgasõdureid.
Sama hästi võib öelda, et olukord Eestis on koroona tõttu keeruline ja tuleb tõsiselt tegeleda pandeemia leviku tõkestamisega. Ja edasi? Kahjuks käib täpselt samade sõnavahutamine ka sisepoliitikas, kus tehakse samuti sisutühje avaldusi.
Maailma meedia kirjutab ja võimendab poliitikute ja diplomaatide väljaöeldud sõnu, jättes mulje, et midagi tehakse ja miski kuskil toimub, samas kui Mali sõda käis eile, käib täna ja jätkub homme. Asjapulgad aga saavad öelda, et nad tegelevad probleemidega – terve maailma poliitika sellisest tühikargamisest koosnebki.
Tänu BNS-ile teame, et Jürgensoni arvates on Malis asjad räbalasti. Mida see muudab? Vaevalt et ka ÜRO Julgeolekunõukogu midagi muudab, sest see ongi sõnade tegemise koht.