Ükski riik pole teinud rohkem Venemaa käitumise alahindamiseks – alates sissetungist Gruusiasse kuni Krimmi annekteerimise, MH-17 allatulistamiseni ja Aleksei Navalnõi mürgitamiseni on Saksamaa alati leidnud võimaluse oma idas elavale sõbrale andestada. “Nagu ütles 2008. aastal (Vene Gruusia-vastase agressiooni ajal) toonane BASF-i tegevjuht Eggert Voscherau, ei saa rahu saavutada “tõrjutuse kaudu”, kirjutab Matthew Karnitschnig Euroopa portaalis Politico.
“See sentiment, mida on sellest ajast peale peetud Saksamaa mitteametlikuks poliitikaks Venemaa suhtes, sillutas Vladimir Putinile teed Ukrainasse, mis, nagu paljud kardavad, võib viia Euroopa julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemiseni pärast külma sõda,” ütleb Karnitschnig.
Tema sõnul teatas Saksamaa pärast seda, kui Putin allkirjastas käskkirjad Donetski ja Luganski separatistlike piirkondade Ukrainast sõltumatuks tunnistamise ja sinna täiendavate vägede saatmise kohta, et ei anna kontsessiooni gaasijuhtme Nord Stream 2 ehitamiseks. Kuid seda on liiga vähe ja liiga hilja.
Karnitschnigi sõnul on Ukrainas toimuval katastroofil loomulikult palju põhjuseid. USA on aastaid keeldunud uskumast, et Putin on nii ohtlik, nagu me seda praegu näeme. Suurbritannia oli rohkem huvitatud Venemaa oligarhide rikkuse kasutamisest kui selle uurimisest, kust see pärit oli.
“Kuid pole kahtlust: ükski riik pole teinud Venemaa käitumise alahindamiseks rohkem kui Saksamaa,” ütles publitsist. Nagu ta rõhutab, seletatakse seda lojaalsust süütundega Teise maailmasõja pärast.
“Kui see aga nii oleks, oleks Saksamaal veelgi suurem võlg Ukrainale ja Valgevenele – riikidele, kes kaotasid sakslaste käe läbi sõjas veelgi rohkem oma kodanikke. Neid riike aga peaaegu ei esine sakslaste kollektiivses mälus,” ütles publitsist. Tema sõnul meeldib sakslastele lihtsalt Venemaaga äri ajada.
Nagu BASF-i tegevjuht 2008. aastal märkis, sobivad hästi kokku “ressursside rikas Venemaa” ja “tehnoloogiarikas Saksamaa”. Lisaks endisele kantslerile Gerhard Schröderile tõmbas üritus kohale laia ringi Saksamaa eliiti jalgpallilegend Franz Beckenbauerist kõrgeimate riigivõimude kaudu Porsche juhini.
“Miks peaks Saksamaa laskma väiksel invasioonil need kontaktid rikkuda,” küsib ta ja lisab, et praegu ei taha enam kui pooled sakslastest Ukraina niipea NATO-ga liitumist. Ja just eelmisel kuul toetas kaks kolmandikku sakslastest Nord Stream 2 käivitamist.
Teised uskusid kaubanduse kaudu lähenemisse, nagu Sigmar Gabriel, endine sotsiaaldemokraatide liider, kes töötas Merkeli valitsuses majandus- ja välisministrina.
“Toetasin Nord Streami, sest uskusin, et majandusprojektid kannavad rahu dividendi,” ütles Gabriel kolmapäeval Saksa raadiole antud intervjuus. “Minu ja Merkeli jaoks on küsimus selles, kas me olime liiga optimistlikud või mitte,” väitis ta.
Näib, et Putin on selle küsimuse lõplikult lahendanud.
Allikad: Politico, wPolityce. pl