Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron tegi viite islamiseparatismi ohule oma riigis, ei osanud ta ilmselt arvata, mida see endaga kaasa toob.
Poliitanalüütikud leiavad, et Macron pidi sellise avalduse tegema, ta pidi mingil moel islamismi massilist pealetungi vastustama, sest muidu hakkavad sellistest arengutest nördinud prantslased toetama valimistel Marine Le Peni.
Islamiäärmuslusest tulenev oht aga on Prantsusmaal ülisuur, mida näitas rünnak Charlie Hebdo toimetuse lähedal pärast seda, kui ajakiri taasavaldas pilapildid prohvet Muhamedist, ning tšetšeeni nooruk õpetajal samade piltide eest pea maha raius. Viimasel juhul oli sedavõrd räige rünnakuga, et seda ei saanud Macron mingite üksikäärmuslaste kaela ajada, ta pidi jõuliselt šokeeritud prantsuse ühiskonda kaitsma.
Radikaliseerunud moslemite rünnakud on Prantsusmaal üha sagenenud, riik hoiab tänavatel kümneid tuhandeid politseinikke, sandarmeid ja sõjaväelasi, eriolukord nõuab tohutut raha, pinged eri kultuuride vahel on suured, paljusid piirkondi riik enam ei kontrolli, migrandid lesivad Pariisi tänavatel – selle ees ei saa silmi sulgeda.
Macroni kiituseks peab ütlema, et erinevalt Rootsist võttis ta jõulise seisukoha, sulgedes mošeesid ja pannes politsei äärmuslastega tegelema. Lisaks kaitses ta liberaalse ühiskonna õigust pilada religiooni.
Osaliselt on Macron saanud toetust riigi mosleminõukogult. Torm aga on puhkenud islamimaailmas, kus toimuvad suured Prantsusmaa-vastased meeleavaldused ja kus boikoteeritakse Prantsuse kaupu. Protestide põhikohtadeks on suured moslemiriigid Türgi, Pakistan, Bangladesh ja mitmed teised, kusjuures eriti jõuliselt on Macroni vastu esinenud tema Türgi kolleeg Erdogan. Euroopa Liit ja mõned riigid eraldi on Macroni toetanud.
Macron ei saa kuidagi oma positsioonilt taanduda, sest siis annab ta käest edu, mille ta loodab Le Peni vastu saada. Islami ees vabandades näitaks ta ennast lihtsalt nõrgana. Islamimaailm aga jääb nüüd nagunii prantslaste-vastaseks, nende arusaamad on alati ühed.
Praegu on huvitav jälgida, mis saab edasi, ja seda mitte ainult Prantsusmaa ja moslemileeri suhetes, vaid ka Euroopa Liidu siseselt. Nimelt on Macronist saanud omamoodi islamivastaste juht, kuid teised Lääne-Euroopa riigid on selle usu suhtes pigem lömitaval positsioonil.
Suurbritannia küll ei kuulu enam EL-i, kuid seal on islamism ehk poliitiline islam juba sedavõrd tugeva positsiooni saavutanud, et “islamofoobia” on eriliseks kuriteoks kuulutatud – islam kasutab ära Lääne vihakõneseadused, et enda invasioonilt kriitika kõrvaldada.
Suurim küsimärk on nüüd Saksamaa, kuhu voolab tohutult moslemeid kokku ja kes ei luba mingit “islamofoobiat” – ainult et Prantsusmaa pole temaga enam ühes leeris, vaid Macronist on samuti “islamofoob” saanud. Kui Saksamaa tervitab moslemimigrante ja Prantsusmaa kritiseerib islamit oma riigis, siis need kaks omavahel küll kokkuleppele ei jõua, kuidas edaspidi massimigratsiooni suhtuda.
Emmanuel Macroni saab hetkel ainult kiita, olenemata sellest, mis oli tema tegelik mõte, kui ta islamiinvasioonile väljakutse heitis. Nüüd on lootust, et Lääne-Euroopa ärkab surmaunest, enne kui poolkuu kogu kontinendi üle laotub.