Alles materdas inimõiguslik valitsusväline organisatsioon Freedom House Ungarit väidetava demokraatia piiramise eest, Ungari aga vastas sellele süüdistusega, et too teeb Sorose tellimustööd.
Ilmselgelt pole inimõigusorganisatsioonid enam puhtalt oma põhiteema sees, vaid tegutsevad teatud ideoloogiate huvides – ennekõike lisades inimõiguste nimistusse üha uusi “vabadusi”, mis sageli lähtuvad ebanormaalsustest. Nüüd aga selgub lisaks, et sellistes organisatsioonides ussitab päris kõvasti. Paradoksaalne, aga inimõigusühenduses on lood inimõigustega halvad.
Inimõigusorganisatsioonis Amnesty International valitseb mürgine tööõhkkond, kus esineb ulatuslikult tagakiusamist, avalikku alandamist ja võimu kuritarvitamist, ilmnes neljapäeval muu hulgas ajalehes Guardian avaldatud raportist.
Raporti koostas psühholoogide juhtimisel konsultatsioonifirma KonTerra pärast seda, kui kaks organisatsiooni töötajat mullu enesetapu sooritas.
Raporti kohaselt oli ülemustepoolne tagakiusamine ja avalik alandamine tavaline praktika. Koosolekutel sõimati töötajaid vägisõnadega ja nõuti töölt lahkumist, ähvardades vastasel juhul elu põrguks teha.
Paljud Amnesty töötajad on nimetanud oma tööd kutsumuseks või eluülesandeks. Töö iseloomu tõttu on stressi ja traumeerumise oht suur.
Samas ei peitu raporti hinnangul Amnesty suurimad heaoluprobleemid siiski töö iseloomus, vaid vaenulikus kultuuris, juhtimispuudujääkides ja suures töökoormuses.
Hinnang põhineb Amnesty Londonis asuva sekretariaadi 475 töötaja küsitlemisel.
“Amnesty International on tuntud oma hea töö, kuid raskete tööolude poolest. Paljud küsitletud kirjeldasid tööõhkkonda juba üheksakümnendatest aastatest saadik mürgisena,” märkis raport. Sageli kõlasid ka sõnad, “vastumeelne”, “usalduse puudus” ja “kiusamine”.
Selliseid probleeme on tekkinud paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO ja selle tütarorganisatsioon UNESCO, Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja selle alaliidud, ning mujalgi – need liidud on paisunud suureks, muutunud bürokraatlikuks, juhtimine on kivinenud ja muutunud sageli ideoloogiliseks, on tekkinud erinevad huvigrupid, “omad” ja “võõrad”. Kahtlemata kannatab selle all algselt õigetele alustele rajatud organisatsioonide maine.