Horvaatia järel 1. juulist Euroopa Liidu eesistujaks saava Saksamaa pooleaastase juhtrolli ajal ennustatakse Berliini-poolseid algatusi migratsioonireeglite ümberhindamiseks nende lihtsustamise ja kohustulikuks muutmise suunas.
Esimesena satub rünnaku alla Dublini leping, mis tähendab, et kui seni pidi migrant varjupaigataotluse esitama EL-i liikmesriigis, kus ta esmakordselt jala maha pani, siis edaspidi võib ta seda teha seal, kus vaid soovib.
Teisena soovib Saksamaa ebaseaduslikult sisseroninud migrantide sundjaotamist ehk siis hakkab Brüssel otsustama, kuhu ja kui palju sisserändajaid suunatakse. Sellega seondub ka kolmas punkt ehk “piitsa ja pääniku”-süsteemi kehtestamine – kes nõustub Kolmanda maailma prügikast olema, saab eurorahasid, keeldujad aga jäetakse neist ilma.
Saksamaa algatused tähendavad uusi EL-i poolseid survestamisi, ähvardusi ja karistusi, mis eeldab, et “exit”-teid võib rohkem tulema hakata. Erinevalt suuresti tühjalt töötanud Soomest paneb Berliin kindlasti ülisuured jõud mängu, et oma tahtmised läbi suruda.
Nii et Saksamaa eesistumine 2020. aasta teises pooles tähendab uusi suuri heitlusi rahvusmeelsete ja globalistlike jõudude vahel Euroopa Liidus.