wPolytice kolumnist Grzegorz Górny kirjutab sellest, kuidas Saksamaal pole peavooluparteidel enam mingit vahet. Ka Eestis on valijal valida paljude erakondade vahel, kuid siingi on neil kõigil sama programm, EKRE on ainus erand.
Grzegorz Górny alustab sellest, et 1960 tekkis nn. konvergentsiteooria, mille kohaselt sotsiaalse ja tehnoloogilise arenguga muutuvad kõik maailma süsteemid ja režiimid üksteisega sarnaseks – isegi kapitalism ja kommunism ühinevad nii palju, et muutuvad eristamatuks.
Seda teooriat sisustatakse meie silme all Saksamaa poliitilisel areenil. Enne selle riigi hiljutisi parlamendivalimisi kirjutas Tšehhi kolumnist Daniel Kaiser, et seal võistlevad võidu nimel kolm parteid – CDU/CSU, SPD ja rohelised -, kelle programme on raske üksteisest eristada, sest need on muutunud peaaegu samaks. Kõik need erakonnad räägivad ühel häälel sellistel põhimõttelistel teemadel nagu näiteks abordi seadustamine, samasooliste suhete staatus, sooideoloogia positsioonid või kliimapoliitika.
CDU läbis suurima “kameeleoniseerimise”, mille esimene osa (“Christlich”) toimib tänapäeval juba absurdina. See endine kristlike demokraatide erakond alistus esmalt sotsiaaldemokraatiale ja muutus seejärel kiiresti “roheliseks”. Angela Merkeli juhitud parteist on saanud pioneer ja juht oma konkurentide poliitilise tegevuskava elluviimisel.
Lõppude lõpuks oli just “parempoolne” kantsler see, kes alustas Saksamaa ajaloo kõige vasakpoolsemat sisserändepoliitikat (“Wilkommenpolitik”) ja üritas seda siis pagulaste ümberpaigutamise mehhanismi kaudu kogu Euroopale peale suruda. Samuti kuulutas ta välja mandri kõige rohelisema energia muundamise (“Energiewende”), otsustas kõigi tuumaelektrijaamade tegevuse lõpetada ja kiiresti CO-heite kaotada.
Kuni viimase ajani tundus, et Baieri CSU jäi kristlike demokraatide leeri konservatiivseks ankruks, kuid Markus Söderi juhtimisel kordas see oma sõsarpartei CDU teed. Enne viimaseid valimisi müristasid selle president ja Baieri peaminister isegi katoliku kirikus, et see kohe muudaks oma õpetust homoseksuaalsuse kohta ja hakkaks samasoolisi paare õnnistama.
Kui viidata marksistlikule jagunemisele „baasiks“ ja „pealisehitiseks“, selgub, et – vastavalt lähenemise teooriale – on vasakpoolsus omaks võtnud kapitalistliku „baasi“, milleks on eraomand ja suur osa vabaturu põhimõtteid, samal ajal kui parempoolsed on oma programmi üheks komponendiks pidanud vasakpoolset „pealisehitust“, loobudes katoliiklikust ühiskonnateadusest, kristlikust moraalist ja loodusseadustest ning nõustudes ideoloogiliste ühiskonnatehniliste projektide elluviimisega.
Henry Ford kirjutas oma autobiograafias, et tema klient võib nõuda mis tahes värvi autot, kui see on must. Enamik Saksamaa valijatest tegi hiljuti sarnase valiku.