Vasakvaadetega ajakirjanik ja autor Freddie de Boer tuli hiljuti välja uue nimetusega tähistamaks nn virgunute ja tühistamiskultuuri destruktiivset käitumist – Woko Haram [viitega Põhja-Nigeeria islamistlikule terroriorganisatsioonile Boko Haram]. Nimetus peegeldab väga täpselt virgunute tegevust – soovi hävitada kõik, mis ei lähe kokku nende ideoloogiaga, kirjutab analüütik Marian Kechlibar.
Woko Haram – see on nördinud mass, kes ründab sotsiaalmeedias ja meedias ühte konkreetset isikut, nõuab tema vallandamist töölt, väljaviskamist koolist jne. Ühesõnaga, nõutakse neile mittesobivate vaadetega inimese tühistamist. Viimasel ajal on siiski märgata kahte suundumust, mis loodetavasti toovad endaga muutuse.
Esiteks on ka huvigrupid, kelle ideed Woko Harami omadega ei kattu, hakanud kasutama samasugust taktikat. Nn pasatormi võib vallandada igaüks ja igaühe vastu. Teiseks on meedias – isegi kanalitel, kus seda kõige vähem oodata võiks – hakanud ootamatult kostuma kriitilisi hääli. Osaliselt võib olla tegemist Donald Trumpi demoniseerimise järgse kainenemisega, teisalt aga võib olla tegu arusaamaga, et tühistamiskultuuri kasuhetk on möödunud ja sellest on saanud nähtus, mis on ohtlik absoluutselt kõigile, nii parem- kui ka vasakpoolsetele.
Näiteks ilmus 29. mail New York Timesis artikkel (Our Digital Pasts Weren’t Supposed to Be Weaponized Like This), mille autor kurdab selle üle, kuidas on koheldud ajakirjanik Emily Wilderit, kes vallandati Associated Pressist (AP), kuna ta avaldas oma sotsiaalmeediapostitustes toetust Palestiinale. AP sõnul ei olnud neil võimalik olla kindel selles, et Wilder suudab ajakirjanikuna kajastada Iisraeli-Palestiina konflikti objektiivselt. New York Times ise on aga minevikus vallandanud mitmeid ajakirjanikke, seda näiteks „vale“ sõnakasutuse eest (nt Donald McNeil, kes kordas tudengitele loengut pidades küsimust, milles oli sees sõna „neeger“).
Diplomaatia parimaks aluseks on vastastikused arusaamad. Täieliku ja igakülgse hävingu oht oli ilmselt see, mis hoidis külma sõja ajajärgul ära tuumasõja puhkemise. Tühistamiskultuuri puhul on olukord küll veidi keerulisem, kuna selle reasõdurid – Twitteri või Facebooki tavakasutajad – ei riski millegagi. Nende poolt väljatulistatud raketid ei taba tingimata neid endid. Kuid kui peavoolumeedia juhtivkanalid kaotavad huvi n-ö lintšimises osalemise vastu, kaotab oma senise atraktiivsuse ka tühistamiskultuur.
Allikas: Remix News