Leideni Ülikooli meditsiini keskuse (LUMC) spetsialist Jan de Laat on analüüsinud infraheli mõjude kohta koostatud ca 300 uuringut Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest, millest nähtub, et madalad tuugenid võivad kuni kolme kilomeetri raadiuses tekitada inimestele tõsiseid terviseprobleeme. Kõrgete tuulikute kohta aga uuringud puuduvad.
Saksa arst Dr Ursula Bellut-Stacch avaldas aga uuringu, mille kohaselt infraheli on suur probleem kõigi organismide jaoks ja kuna kõrgemate tuugenite puhul on sagedused madalamad, on ohtlikkus suurem.
Erinevad uuringud näitavad, et kahjulik mõju inimeste tervisele on olemas ja tuleks läbi viia põhjalikumaid uuringuid. Nende teostamisest arendajad ega rohepoliitika elluviijad huvitatud ei ole.
Puuduvad korralikud pikaajalised uuringud tuugenite mõjust faunale ja floorale. Wageningeni Ülikool (WU) uuris mõju lindudele, nahkhiirtele, mereloomadele ja kaladele, kuid andmeid koguti ainult kohalikel tasanditel, mistõttu kumulatiivne efekt ei olnud esialgu nähtav.
Uuringut täiendati hiljem ja selgus, et kumulatiivne mõju on tunduvalt suurem kui algselt arvati ja võib pikema ajaperioodi vältel viia osade populatsioonide kahanemiseni kuni 77% ning WU ei soovita rajada parke piirkondadesse, kus asuvad haruldased liigid.
Erinevad arendajate poolt tasustatud ja koostatud uuringud ei vasta tegelikkusele, uuringutes on kasutatud puudulikke andmeid, andmetega on manipuleeritud.
Mürgised ained satuvad loodusesse
Puudub tõhus järelevalve tuuleparkidest loodusesse sattuvate kahjulike kemikaalide osas (BPA, SF6, sünteetiline õli). RIVM väidete kohaselt vabaneb väikeselt 2 MW võimusesega tuulikult aastas 3,1 grammi kuni 14 kilogrammi mikroplastikuid (BPA). Samas sõltumatu organisatsioon „Turbine Group“ väidab, et üks tuugen, mille rootori diameeter on 120 meetrit, eritab aasta jooksul 62 kilogrammi mikroplastikuid.
Märkimisväärne on, et uute planeeritavate tuugenite rootorite diameeter on 220 meetrit ning tiivikud on kaetud uute materjalidega, mille koostisosade andmeid arendajad äriseadusele viidates ei avalikusta ja parkide ehitamiseks vajalike lubade andmisel arvesse ei võeta. RIVM on väljastanud 2022. aastal ülevaate, mille kohaselt on uute tuulegeneraatorite pinnakattes 19 kahjulikku materjali, millest 3 on „väga murettekitavad“.
Väävelheksafluoriidi ehk SF6-te on kasutatud alates 1960. aastatest elektrivõrgu lülitusjaamade, kuid eriti kesk- ja kõrgepingejaamades. SF6 kasutatakse sageli ka tuuleturbiinide sisemuses, sest SF6 kasutamine vähendab lühise ohtu. SF6 molekulil on 23 000 korda suurem kasvuhooneefekt kui CO₂ molekulil ja see püsib aktiivne 3000 aastat. See ülimürgine gaas tekitab inimestel kopsuhaiguseid.
2019. aastal nimetas BBC SF6 taastuvenergia “räpaseks väikeseks saladuseks” pärast seda, kui kaks Briti ülikooli olid avaldanud murettekitavaid seisukohti SF6 kasutamise ja lekke suurenemise kohta kogu maailmas. SF6 kasutamist püüti Hollandis reguleerida, kuid tulutult.
„Lõpuks oli elektritööstuse lobitöö liiga tugev ja me pidime neile järele andma,” ütles roheliste parlamendiliige Bas Eickhout, kes oli selle tulutu katse eestvedaja. „Elektrisektor väitis kategooriliselt, et kui soovite energiaüleminekut ja keskkonnasõbralikku elektrit, vajate rohkem elektriseadmeid. Ja siis vajate ka rohkem SF6-te.“
Kokkuvõtvalt võib öelda, et läbipaistvad andmed tuulikute valmistamisel kasutatavate kemikaalide, nende loodusesse sattuvate koguste ja võimalike kahjulike mõjude osas puuduvad.
Tuugenid on „efektiivsed“ ehk usalda propagandat
Teine oluline müüt, mida võimud hoogsalt korrutavad Eestis, on see, et tuulest elektri tootmine on väga efektiivne ja toob hinna alla, ehkki tõde on risti vastupidine.
Professor Guus Berkhout: “Liikuvas õhus on väga vähe energiat ja tuuleturbiinidega selle väikese energia väljasaamiseks on vaja palju vaeva näha. Alla tuule tugevuse 3 (3,4-5,4 m/s – toim.) on energiatoodang null ja tuule tugevusel 7 (13,9-17,1 m/s – toim.) on turbiin juba peaaegu maksimumil.
Seetõttu on maismaal tuuleparkide keskmine energiatoodang alla 30% sellest, mida nad (oma nimivõimsusega võrreldes – toim.) suudavad pakkuda. Miks me sellest ei kuule?
Kuid veelgi hullem on see, et ebaühtlane ilm ja tugevalt mittelineaarsed tuugeni omadused tähendavad, et erinevused selle keskmise ümber on liiga suured. Tootmine varieerub pidevalt väga väikesest (tuule tugevus alla 3) kuni väga suureni (tuule tugevus üle 7). Ja kuna elektri suuremahuline salvestamine pole võimalik, tuleb elektrivõrku oluliselt laiendada, et see suudaks toime tulla suurte tuuletippudega.
Lisaks peavad gaasiküttel töötavad elektrijaamad jätkama taustal töötamist, et aidata kiiresti madala tuulekiirusega perioodidel. Kõik see muudab tuuleenergia kalliks.
Kas teadsite, et kogu tuuleenergia annab meie kogu energiavajadusest tühise 1,83% (CBS, 2019.a)? Kas teadsite ka, et tugeva tuulega perioodidel on tipp-pakkumine nii kõrge, et valitsus (loe: kodanik) peab maksma, et vabaneda oma “jäätmevoost” (ehk maksma selle eest, et tuulikud võrgust välja lülitataks – toim.)? Ja vähese tuulega perioodidel peab kasutama gaasi.“
Meretuulepargid aga viivad elu merest
Sellise laiaulatusliku ehitustegevuse tõttu merepõhi muutub ning muutusi tuleks kaardistada, kuid tegelikkuses seda ei toimu. Muutub ökosüsteem, mille tagajärjed pole teada. Teada on, et liigirikkus võib täielikult kaduda. Mis selle gigantliku ettevõtmise tagajärjed merele ja mere-elustikule on, ei tea keegi, selle kohta alles uuringud käivad, mh Wageningeni Ülikoolis.
Seega kõigepealt hävitame ja siis uurime, nii et uuringu tulemustel pole enam tähtsust, sest kui selguvad kahjulikud mõjud, ei saa enam midagi teha – miljardid on juba investeeritud.
Kuidas kõrgepingekaablid, mis tuugeneid maaga ühendavad, mitte ainult lennukeid ja laevu, aga ka kalu segavad? Kõrgepingekaablid viivad elektrit trafomajadesse, mis seda jagavad ja mõjutavad elektromagnetvälja. Kala navigeerib magneetilise välja kaudu ja eksib oma teelt. Paljudele kaladele avaldab kõige rohkem mõju heli, sest nad kommunikeerivad heli kaudu. Tuugenite tekitatav heli (mitte ainult ehitamise käigus) on väga tugev.
Tuugenite ehitamise tehnika on aastakümnetega arenenud, kasutusele on tulnud uued materjalid, sh kevlar ja epoxüvaik. Suurimad meretuulikud keerlevad kiirusega 600-900 km/h tiivikute tipust mõõtes, mis viib rootorite kiire kulumiseni ja PFAS eraldumiseni. PFAS on inimeste poolt manipuleeritud ained, mis on toksilised ja keskkonnas ei lagune ning mille kõiki mõjusid keskkonnale ja inimestele me veel ei tea. Kalurid on kaladest leidnud 3x6cm suuruseid tuugenitest eraldunud osi. Lisaks langeb tuugenitelt merre roostetamisvastane aine ja antifriis.
Tuugenite kasutusiga on lühem kui arendajad väidavad. Tuugenite kasutusiga oleneb nende asukohast. Kui enne räägiti 20-aastasest kasutuseast, siis nüüd selgub, et rootoreid peab iga 3 aasta tagant uuendama. Võrdlusena – lennuki propeller tuleb vahetada iga 2000 tunni tagant. Aastas on 7700 tundi. Kui tuugenid nt aastas u 4000 tundi pöörlevad, teeb see kokku 12 000 tundi kolme aasta peale.
Kui arvestada alates kopa maasse löömisest (38m sügavuseni) kuni tuugenite lammutamiseni kuluvat koguenergiat, siis on tuugenite tootlus kokkuvõttes absoluutne 0. Tuuleparkide rajamise maksumust arvestatakse rahas, kuid ei arvestata kui palju kulub tegelikkuses energiat nende tootmiseks, remondiks ja hävitamiseks, samuti ühendussüsteemide loomiseks. Seda energiaketti peab miljarditega subsideerima, sest tuulikute korrashoid on äärmiselt energiakulukas.
Lisaks hoolduseks vajalikele ainetele tuleb arvestada helikopterite ja laevade energiakulu, millelt tuugenite hooldust korraldatakse. Samuti on küsimus, kuidas üldse on võimalik vanu tuulikuid eemaldada, kuna see on keeruline ja kulukas, need jäävad kasututena merre roostetama.