Eleringi raporteeritud maismaatuuleparkide kuuenda ja plaani järgi viimase vähempakkumise tulemusi esitleti avalikkusele kui märki arendajate jätkuvalt suurest huvist. Paberil kõlab kõik suurepäraselt: üheksa pakkumust seitsmelt ettevõttelt, kokku 990 GWh jagu roheelektrit. Kui aga numbritele ja Äriregistri kannetele lähemalt otsa vaadata, avaneb pigem õpetlik lugu sellest, kuidas energeetikasektoris mõistetakse mõisteid „risk“, „konkurents“ ja „vaba turg“.
Esmapilgul laiapõhjaline turg sulab omandistruktuure lahti harutades kiiresti kokku. Seitse juriidilist pakkujat kõlab mitmekesisemalt kui omandipilt tegelikult on: kogu pakutud maht koondub nelja juhtiva arendaja ehk Eveconi, Sunly, Enefiti ja Enery ümber.
Evecon kolme eri projektiettevõtte kaudu: 510 GWh ehk tervelt 51,5% kogu pakutud mahust.
Sunly osalusega ettevõtted: 170 GWh ehk 17,2%.
Enefit: 160 GWh ehk 16,2%.
Enery Estonia: 150 GWh ehk 15,2%.
Pildi teeb veel värvikamaks tõsiasi, et kõige odavama pakkumise teinud SW Metsatuul Põlendmaa OÜ registreeriti 100-eurose osakapitaliga alles 17. augustil, kõigest kaheksa päeva enne vähempakkumise tähtaja lõppu. Ettevõttest 51% kuulub Sunlyle ja 49% Metsagrupile. Samamoodi loodi nädal enne tähtaega Vao projekti jaoks SW Multituul Vao OÜ, samuti 100-eurose osakapitaliga ja Sunly 51-protsendilise osalusega.
Nii et „seitse konkureerivat ettevõtet“ on tehniliselt täiesti õige. Majandusliku konkurentsi kirjeldusena vajab see number juba veidi rohkem selgitust.
Omaette vastuolu tekkis ka pakkumiste mahus. Riik pani vähempakkumisele 1 TWh aastast tootmismahtu, kuid turult tuli pakkumisi kokku 0,99 TWh. Sajandikutäpsusega number lõhnab pigem kartellikokkuleppe järele.
Ja siin läheb asi veel huvitavamaks. Kui kõik üheksa pakkumist vastavad nõuetele, tuleb tõhusa konkurentsi tagamiseks pingereas viimane pakkumine ikkagi kõrvaldada. Praeguse hinnajärjestuse järgi tähendaks see, et 990 GWh-st jääks alles 830 GWh.
Riik soovib 1 TWh.
Turg pakub 0,99 TWh.
Seejärel tuleb „tõhusa konkurentsi tagamiseks“ veel üks pakkumine kõrvaldada. Ometi on ametlik järeldus, et arendajate huvi on jätkuvalt suur.
Kuid kogu skeemi suurim põhimõtteline vastuolu peitub riskide jaotuses. Kuidas näeb välja riiklikult julgustatud turumajandus?
Vähempakkumisel ütleb tootja, millise garanteeritud müügitulu määraga on ta valmis elektrit tootma. Selle vooru pakkumised jäid vahemikku 24,18–43,38 eurot/MWh. Kui elektri börsihind jääb sellest tasemest madalamaks, võib tootjale lisanduda toetus kuni 20 eurot/MWh ja seda kuni 12 aastat. Kui börsihind on üle 45 euro/MWh, toetust ei maksta ning tootja müüb elektrit turuhinnaga.
Ehk ettevõtjale ei garanteerita küll kasumit ega võeta temalt ära kogu äririski, kuid üks väga oluline osa sellest, liiga madala elektrihinna risk, aidatakse kuni 12 aastaks leevendada.
Kes selle kinni maksab?
Elektritarbija.
Taastuvenergia toetusi rahastatakse taastuvenergia tasust, mida maksavad Eesti elektri lõpptarbijad.
Ja siit tekibki minu jaoks küsimus, millele „odava ja konkurentsivõimelise tuuleenergia“ jutust väga head vastust ei leia. Kui tehnoloogia on juba nii konkurentsivõimeline, miks peab selle investeeringu üht keskset äririski veel kuni 12 aastat tarbija rahaga maandama?
Päris turumajanduses käivad kasum ja risk tavaliselt käsikäes. Meie tuulemajanduses kipub vahel jääma mulje, et kasum kuulub turule, aga osa riskist võiks võimalusel olla ühiskondlik.
Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt kinnitas, et tegemist on viimase sellise vähempakkumisega ning järgmised maismaatuulepargid peaksid valmima juba turupõhiselt, ilma riiklike otsetoetusteta.
See on väga selge lubadus.
Lähiaastad näitavad, kas tuuleenergia jõuabki lõpuks lubatud vabale turule või ilmub „turupõhisus“ peagi tagasi mõne uue garantii, hüvitise või riskijagamismehhanismi nime all.
Sest lõpuks on küsimus väga lihtne: kui tuuleenergia on tõesti odav, turuküps ja konkurentsivõimeline, siis miks peab elektritarbija selle hinnariski veel kuni 12 aastat maandama?
Maarja Maranik