Viimasel ajal on kaks Eesti rahva jaoks olulist muuseumi, okupatsioonide muuseum ja kunstimuuseum, asunud avalikult tegelema asjadega, mille jaoks pole nad ellu kutsutud.
Nii korraldab Vabamus oma marufeministlikke üritusi Feministeerium ning noortele õpetatakse eesti ja vene keeles “paremäärmuslusest” hoidumist, Kumu aga arendab Eestis neomarksistlikku tühistamiskultuuri. Saagu siis nende uuteks nimedeks Ideoloogiatemuuseum ja Tsensuurimuuseum (või ka Tühistamismuuseum ehk Tümu).
Pühapäevases Anu Välba saates õigustas üks Vabamu töötaja taas seda, miks okupatsioonimuuseumist sai Vabadusmuuseum – seda ju Vabamu tähendab, sest okupatsiooni sellesse nimetusse ei seo kohe kuidagi.
Too naisterahvas rääkis midagi vabaduse eest võitlemisest okupatsiooni ajal ja vabaduse saavutamisest – aga mis ajast on “vabadus” ja “okupatsioon” sünonüümid? Iga okupatsioon ei pruugi vabadusega lõppeda ja iga okupatsiooni ajal ka ei võidelda selle vastu – okupatsioon on nähtus omaette ja vabadusvõitlus võib olla üks osa sellest nähtusest, mitte tema ise.
Sama hästi võiks Vabamu loogika järgi nimetada holocausti-muuseum Tõotatud Rahva muuseumiks, sest kuigi juudid on tohutult kannatanud, lubas Jumal neile ju “tõotatud rahva” staatust. Või natsismimuuseumiks – mis sellest, et eksponaadid räägivad tragöödiast, sama hästi räägib muuseum ka natsismi olemusest.
Toodud näide ei ole pahatahtlikkus, vaid näide sellest, kuidas nime saab väänata, pannes sinna midagi, millele seal muuseumis tegelikult ei rõhuta – sinna tullakse siiski vaatama, mida okupatsioonid endast kujutasid. Vabamu nimi on lihtsaimalt võttes eksitav.
Vabamus üritatakse okupatsiooni nimetuse ja tausta hägustamisega ilmselt uinutada nooremat põlvkonda näilise vabaduse sisendamisega, samas kui uued okupatsioonid on löögivalmis – Venemaa ja Putin pole kusagile kadunud, Hiina peab maailmavallutuslikke plaane, islam laiendab oma mõjuala ja ka Läänest voolavad Eestisse vasakäärmuslikud totalitarismiideoloogiad. Need ideoloogiad okupeerivad inimeste hingesid – kui nad hakkavad eitama sugusid, rasse, rahvusi ja kõike muud reaalselt eksisteerivat, on nad vaimselt orjastatud, kuigi vabaduse silti all on neile ajupesu tehtud.
Kunstimuuseumi tausta inimesed ilmselt juba teavad – Kumus hakati välismaise kuraatori juhtimisel edendama vasakliberaalset tühistamiskultuuri ehk tegema kunstiteoste nimesid poliitkorrektsemaks. Pehmelt öeldes rakendati kunst ideoloogia teenistusse, mis om marksismi, natsismi, maoismi ja teiste kuritegelike ideoloogiate “jalajälg”. Ega ka Eesti Rahva Muuseumi omaaegne jalaga pekstav Neitsi Maarja vihja millelegi muule kui inkvisiitorite, poliitkomissaride ja füürerite väljailmumisele.
Kõike seda tehakse teadlikult – eesmärgiks on lahjendada eesti rahva identiteeti, tema rahvustunnetust, keelt, kultuuri ja ajalugu, et eestlus üldse hävitada. On ju ka liberaalse-globalistliku poliitika aluseks rahvusriikide kaotamine.
Nii et Idemu ja Tsemu nimed ootavad Vabamu ja Kumu seintele kinnitamist, aga enne viigem seal eksponaadid mujale, kus neid tutvustatakse tõsise sisu kaudu.