Hinnatõusudest räsitud estraadirahvast tabab üks halb üllatus teise järel. Seekord on süüdi Lähis-Ida kriisi tõttu lakke kerkinud diislikütuse hind, mis on jõudnud Eestis ligi kahe euro kanti liitri kohta. See lööb valusalt kahte valdkonda, mis puudutavad iga kodanikku: prügivedu ja toidutootmist.
Eesti Keskkonnateenused Lõuna regiooni juht Mart Laidmets tunnistab avalikult, et ettevõte on viimase piiri peal. Kuus kulub ainuüksi Lõuna regioonis 60 000 liitrit diislikütust. 30 auto ja alltöövõtjate kulud sunnivad ettevõtet juba sel aastal kohalike omavalitsustega läbirääkimisi pidama teenuse hinna tõstmiseks. Suvel tõusis jäätmekäitluse hind juba riikliku saastetasu tõttu – nüüd tuleb uus laine.
Põllumehed tunnevad hinnaõudust veelgi teravamalt. Jõgevamaa talunik Tõnis Soopalu toob näiteid: 450-liitrine traktoripaak maksis varem 270 eurot, nüüd 550 eurot. Lõikuse ajal, kui käivad korraga kombain ja kuivati, kulub üle 1000 liitri päevas. See tähendab 1200 eurot päevas ainult kütusele. Väetiste hinnad tõusevad samuti, sest gaasist toodetud lämmastikväetised kallinevad koos energiahindadega.
Kui diislihind püsib praegusel tasemel või tõuseb veel, võib prügiveo hind 2027.–2028. aastaks tõusta 15–25 protsenti. See ei ole enam lihtsalt kütusehind – see on vaesuse pealetung. Osa probleemist peitub muidugi meie enda rohekoormistes. Riiklik saastetasu ja Brüsseli dikteeritud rohepoliitika on muutnud majanduse tõkkejooksuks. Iga väline šokk lööb Eesti inimese rahakoti pihta valusamalt kui naaberriikides.
Prügiprobleemile on ka lahendus, millest kliimageeniused ei taha midagi kuulda. Prügi vedamine teise Eesti otsa lõpeks päevapealt, kui hakkaksime prügi põletama pooles tosinas suuremas linnas. Kohalikust toorainest saaksime elektrit ja toasooja.
Praegune Iru monopol on absurdne ja läheb meile kõigile väga kalliks. Selle asemel, et vedada prügi sadade kilomeetrite kaugusele ja seejärel maksta kõrget hinda, tuleks luua regionaalsed jäätmepõletustehased. See vähendaks diislikulu, langetaks prügiveo hinda ja toodaks kohalikust toormest elektrit ja toasooja.
Kui me jätkame praegust roheutoopiat, jõuame 2030. aastaks olukorda, kus ka prügi vedamisest saab luksus. Aeg on valida: kas enesetapjalik roheideoloogia või oma inimeste heaolu.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 05.10.2026