Reformierakonna juhitav Väike-Maarja vallavolikogu võimukoalitsioon võttis 27. mail 2026 vastu uue välireklaami paigaldamise eeskirja, mis esmapilgul jätab mulje avaliku ruumi korrastamisest, kuid sisuliselt tõmbab kriipsu peale vabale poliitilisele debatile.
Määruse nr 5 § 3 lõige 6 keelab valla omandis olevatel kinnistutel poliitilise reklaami täielikult. See tähendab opositsiooni ja uute poliitiliste jõudude jaoks sisulist suukorvistamist ning nende võimaluste piiramist valimiskampaaniat avalikus ruumis teha. Samal ajal nähakse ette erand: poliitilise reklaami paigaldamine on lubatud valla korraldatavatel avalikel üritustel korraldaja loal. Seega on võimul olevad poliitilised jõud jätnud endale võimaluse otsustada, kellele reklaamipinda antakse ja kellele mitte.
Demokraatlikus riigis peab kõigil pooltel olema võimalus tutvustada oma seisukohti, kritiseerida võimulolijaid ning pakkuda välja alternatiive. Kui valitsev enamus sulgeb just need kanalid, mille kaudu opositsioon saab avalikkusega suhelda, siis ei ole tegemist enam avaliku ruumi korrastamisega, vaid poliitilise konkurentsi tõrjumisega. Nii vähendatakse konkurentide nähtavust, et kindlustada enda positsiooni võimul püsimiseks. Kas mitte Putini Venemaal ei tehta samamoodi? Lisaks lubab määrus võimulolijal mõjutada kõiki sõnumeid, mis ei lange kokku tema poliitiliste eelistustega – olgu selleks siis kriitika tuuleparkide rajamise suhtes või mõni muu opositsiooniline seisukoht.
Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et poliitiline väljendus kuulub kõige tugevamalt kaitstud sõnavabaduse vormide hulka. Just poliitiline debatt on demokraatia toimimise eelduseks. Ometi otsustas Väike-Maarja vald sellest põhimõttest teerulliga üle sõita.
Tekib küsimus, miks kohaliku võimu esindajad üldse selliseid põhiseadust riivavaid määruseid vastu võtavad. Vastus peitub süsteemi ühes nõrkuses ja osaliselt ka poliitilises kultuuris. Isegi kui määrus osutub hiljem õigusvastaseks, on see kuni kehtetuks tunnistamiseni juriidiliselt kehtiv. See võimaldab võimulolijatel nautida vaidlusalusest regulatsioonist tulenevaid eeliseid kuid või isegi aastaid, enne kui õiguskaitseorganid oma menetlused lõpule viivad. Poliitiline kahju tehakse aga ära juba ammu enne seda.
Selle loogika ilmekaks näiteks on Rakvere linn. Seal kehtestati kord, mis võimaldas linnajuhtidel määrata iseendale märkimisväärseid preemiaid ja hüvitisi. Kuigi õiguskantsler juhtis juba enam kui pool aastat tagasi tähelepanu sellele, et selline regulatsioon ei ole seadusega kooskõlas, ei toonud see automaatselt kaasa määruse kehtetuks muutmist. Linnajuhid jätkasid preemiate vastuvõtmist põhjendusega, et määrus on endiselt jõus.
Täpselt sama skeemi võib näha nüüd Väike-Maarja vallas. Seni, kuni õiguskantsler taotlust menetleb, vallavolikogule ettepanekuid teeb ning asi vajaduse korral kohtusse jõuab, võivad järgmised valimised olla juba peetud. Selleks ajaks on eesmärk saavutatud – opositsiooni nähtavus avalikus ruumis piiratud ning valijate võimalused erinevate poliitiliste seisukohtadega tutvuda vähendatud.
Võimul olles on alati ahvatlus muuta konkurentide tegevus keerulisemaks. Tasub aga meeles pidada, et täna ühele koalitsioonile kasulik relv võib homme pöörduda nende endi vastu. Demokraatlikus riigis ei tohi reegleid hinnata selle järgi, kas need teenivad parajasti võimulolijate huve, vaid selle järgi, kas need tagavad kõigile võrdsed ja ausad võimalused poliitilises konkurentsis osaleda.
Kui avalikust ruumist saab koht, kus võimulolijad otsustavad, millised poliitilised sõnumid tohivad kodanikeni jõuda ja millised mitte, ei kaota sellest üksnes opositsioon. Kaotavad valijad. Ja lõpuks kaotab demokraatia ise.
Evelin Poolamets, EKRE