Ma olen väikeettevõtja ja olen selle üle uhke. Töötan väikese meeskonnaga või üksi, et hoida oma töö kvaliteeti kõrgel.
Inimesed, kes mu teenuseid kasutavad, on rahul – ja see ongi põhjus, miks ma seda tööd teen. Ometi on üha raskem mitte küsida: kas Eesti riik üldse tahab, et väikeettevõtjad siin ellu jääksid?
Ma alustasin oma ettevõtet nullist – ilma stardikapitali, turvavõrgugarantiideta. Kui kliente ei olnud, ei maksnud keegi mu arveid. Kui tegin vale otsuse, maksis selle kinni minu enda rahakott. Neli aastat kulus, et jõuda punkti, kus ettevõte päriselt toimib. Nüüd, kui ettevõttel on käive, töötajad ja maksud laekuvad, on riik alati kohal. Iga kuu, kui maksan 1000–1500 eurot makse, tekib küsimus: kus see riik oli siis, kui mina selle kõik üles ehitasin? Riik ei olnud mu partner ega investor – aga nüüd on ta alati käsi ees.
Eriti keeruline on ausalt töötada eraklientidega. Käibemaks tähendab kliendile 24% hinnatõusu. See paneb ausa ettevõtja halvemasse seisu võrreldes nendega, kes maksudest kõrvale hiilivad või töötavad poolmustalt. Riik justkui ise premeeriks skeemitamist ja karistaks seaduse järgimist.
Ka välistööjõu kasutamine on loonud topeltstandardid. Paberil makstakse ametipalka, tegelikkuses tehakse selle eest 200 tundi kuus. Aus ettevõtja ei suuda sellise skeemitamisega konkureerida. Selle tulemusel tekib tunne, et makse ei maksta enam ühiskonna heaks, vaid selle eest, et sul on üldse lubatud edukas olla.
Väikeettevõtja ei ole riigi rahalehm – ta on selle riigi kandja. Kui riik tahab vähem varimajandust ja rohkem ausaid töökohti, peab ta lõpetama väikeste ettevõtjate pigistamise ja looma süsteemi, kus seaduskuulekus ei ole konkurentsipuudus.
Hardi Schmidt, väikeettevõtja
