Vaimulik Jaan Tammsalu seab presidendi vabariigi sünnipäeva kõnet kommenteerides, kus ta pani meile eeskujuks Vargamäe Andrese, kahtluse alla.
„Kui kord eesti rahva käest küsiti, milline „Tõe ja õiguse“ tegelaskuju kõige sümpaatsem on, olin rõõmus, kui Andres esimeseks ei saanud,“ kirjutas ta sotsiaalmeedias. „Olen nõus Felix Oinasega, kes on Tammsaare romaani tegelaskujudele hinnanguid andes tõestanud, et Andres on üks kange, karm ja üsna ebameeldiv tegelane. Ta pöörab lugeja tähelepanu muuhulgas ka sellele, et Andres ei palu mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palub, sest tahab pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suuda seda teha ilma naabrite käest andestust palumata. Andres suudab. Temal jääb õigust aina üle.“
Jaan Tammsalu hinnangul on Andrest liiga kaua eesti mehe ideaaliks maalitud – ta on üsna hävitav ideaal, end ja ka oma lähedasi tööga ja karmusega tappev eeskuju.
Tammsalu jätkab: „Kui Mari ühel öösel märkab, et Andres pühakirja kohal kuidagi kurvaks jääb ja tuleb mehe juurde, käratab Andres talle :“Kasi voodisse!“. Lauluraamatuga naabrite koera loopimine ja looma tulikuuma vette lükkamine, millega Andres hakkama saab ,on vist ka mõnele ristiinimesele eeskujuks saanud. Tõsi, koer on pisem loom ja tema jaoks kõlbas lauluraamat. Inimesele virutatakse vahel Piibliga. Peenemalt virutajad valivad sellest paksust ja raskest raamatust tuhandete lausete hulgast mõne kirjakoha ja kuulevad ühe teise raamatu soovitust: „Serviti, serviti!“ maise kuumusega kõrvetamise asemel kõlbab ka põrgukatlaga ähvardamine. Seal piin ju kauakestev.“
„Andres arvas armastuse kohta, et see pidi siis tulema, kui teed tööd, näed vaeva. Õnneks olid ta pojal silmad avanenud ja ta väitis, et armastust pole Vargamäele tulnud. Kangus tuli. Tuli silmade sulgemine ligimese vaevade ees,“ kirjutab kirikuõpetaja. „Tuli naabrimehe vihkamine. Piiblitki loeti selleks, et sealt oma tõde otsida. (—) Usu Jumalasse kaotas see karm tõe ja õiguse otsija aga siis, kui ta on oma noorema poja nii kangeks kasvatanud, et see ennast peksta ei lase. Laseb ennast maha lasta. Peale seda kaob ka vana Andrese usk.
„Tõe ja õiguse“ Pearu teeb küll krutskeid, aga ta ei tapa ei end ega oma lähedasi tööga ära. See, milline süda selle mehe sees on, selgub ehk üsna hästi enne Krõõda matusepäeva. Pearu parandab naabrinaise viimaseks kodunt kirikusse minekuks teed.“
„Armsad Krõõdad ja Marid ja Indrekud! Andke Andrestele andeks! Püüdke neid aidata! Paljudel Andrestel pole olnud häid eeskujusid,“ lõpetab Tammsalu. „Kord küsiti ühelt surevalt mehelt, kas tal on hirm. Ta vastas: „Ei, mul on häbi.“ Mõistlik on elada nii, et ei oleks hirmu ega häbi. Olen kohanud Andreseid, kes on sellest aru saanud.“