“Kristlastena me ei tohi mitte hetkekski unustada, et liberaalse demokraatia kui revolutsioonilise korra eesmärk on kristluse hävitamine, mistõttu see on meie jaoks samasugune surmavaenlane nagu oli nõukogude režiim.
Bolševikud proovisid kristlusest lahti saada dünamiidi ja mahalaskmiste abil, hiljem leebuti ja tehti “vaid” ateistlikku “selgitustööd”. Kirikud, mida ei suudetud füüsiliselt hävitada, infiltreeriti ja allutati totalitaarsele režiimile.
Liberaalne-progressistlik kord jätab näiliselt alles usuvabaduse, ent püüab nii ideoloogiliselt kui õigusloome abil hävitada täielikult kristlikku inimesekäsitust ja väärtussüsteemi. Taas kord infiltreerutakse kirikutesse, ent sedakorda ideoloogiliselt (ja riigivõimu pehmel toel).
Muide, just seda sümboliseerib vikerkaarelipp, mis heisatakse igal võidetud territooriumil (peatselt ka läänele võidetud Ukrainas). Revolutsiooni juhtriigid on USA ja Suurbritannia – meie suurimad “liitlased”. Just nende saatkonnad on eriti agarad vikerkaaresümboolika kui oma revolutsioonilise usutunnistuse väljenduse eksponeerimisel, rääkimata telgitagusest niiditõmbamisest.
Samas olgu selgelt välja öeldud, et jätkuvalt on revolutsioonilisest vaimust üdini läbi imbunud ka tänane Venemaa, mis ei saa olla alternatiiviks Läänele, olles ise vaid selle nuri-ideede peegelduseks. Suurriiklik šovinism, mis on segunenud endiselt elujõuliste bolševistlike hoiakutega, on kaugel kristlikest ideaalidest. Ütlen seda kogu oma sümpaatia juures idakristluse vastu.
Ja üldse pole asi selles, et Lääs on paha. Lääs – see oleme meie, kristlased. Lääs – see on ligi kahe tuhande aasta pikkune kristlik traditsioon, nii katoliiklik kui ortodoksne. Ent see Lääs on kaaperdatud revolutsionääride poolt, kes peavad ennast nagu mingid rahvaste rändamise aegsed barbarid suure tsivilisatsiooni pärijateks ja reformijateks, olles tegelikult vaid selle lammutajad.
Veel kord, kristlastena ei tohi me hetkekski unustada, et meie peavaenlane on liberaalne demokraatia ehk kristliku Lääne okupeerinud revolutsiooniline kord (Revolutsioon – see on liikumine, mis kujutab endast nii intellektuaalset kui tegudesse pandud mässu Jumala ja Kiriku vastu). Mida me selle teadmisega peale hakkame, on iseasi, ent selline on kahjuks praegu asjade seis.”
Veiko Vihuri, eesti vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja