Seoses koroonaviirusega räägitakse põhiliselt süstimisest – kuidas võimalikult palju inimesi vaktsineerida. Vaktsineerimisest on saanud omamoodi võistlus, kus koostatakse riikide ja piirkondade pingeridasid. Lähtutakse eeldusest, et Covid-19 viirus on nii ohtlik, et päästetud elud kaaluvad üles eksperimentaalvaktsiinide kasutamisest tekkida võivad kahjud.
Kuigi meile räägitakse vaktsineerimisest kui täielikku kaitset pakkuvast ja ohutust meetmest, on sisuliselt tegemist ravimikatsetustega. Nii vaktsiinide kaitsevõime kui ohutus on praegu hüpoteetilised. Tegelikud andmed selguvad aja jooksul.
Kuigi see ei ole otseselt saladus, vaikitakse ravimikatsetuse aspekt massimeedias ja ametlikus kommunikatsioonis maha. Kõlama jäävad lihtsad loosungid: viirus on surmaoht, vaktsiin on ainuvõimalik pääsetee, vaktsineerimine peatab viiruse, laseb meil reisida ja annab normaalse elu tagasi.
Ükski neist loosungitest ei vasta täielikult tõele. Kõik, kes ennast koroonavaktsiinidega süstida lasevad, osalevad ravimikatsetuses koos kõigi sellest tulenevate riskidega.
Meditsiinikatsete eetilised põhimõtted baseeruvad Nürnbergi koodeksil [1,2]. See võeti vastu peale Teist Maailmasõda, mille käigus korraldati meditsiiniteaduse nimel ebahumaanseid inimkatseid. Koodeksi ning sellele järgnevate dokumentide eesmärgiks on taoliste kuritegude ärahoidmine.
Nürnbergi koodeksi kõige olulisem põhimõte on, et inimene peab eksperimendis osalemiseks saama arusaadava, nii eeliseid kui riske kirjeldava informatsiooni ning andma vabatahtliku nõusoleku. Hilisemates dokumentides on toonitatud ka seda, et nõusolek peab olema dokumenteeritud. Osalejat ei tohi hirmutada, petta, meelitada, survestada, represseerida. Inimene peab täielikult aru saama, milliseid tagajärgi võib osalemine kaasa tuua. Vastutus inimese informeerimise eest lasub eksperimendi korraldajal.
27. jaanuaril 2021 võttis Euroopa Liidu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni nr. 2361 [3], milles muu hulgas sätestatakse:
7.1.4 Rakendada efektiivsed süsteemid vaktsiinide ohutuse jälgimiseks peale nende rakendamist üldpopulatsiooni peal, samuti vaktsiinide pikaajaliste mõjude jälgimiseks
7.1.5 Panna paika sõltumatud vaktsiinikahjude kompenseerimise programmid, mille abil hüvitada vaktsiinide põhjustatud tervisekahjud
7.3.1 Kindlustada, et kodanikud on informeeritud sellest, et vaktsineerimine ei ole kohustuslik ja et mitte keegi ei tohi sattuda poliitilise, sotsiaalse või muu surve alla, kui ta mingil põhjusel ei soovi ennast vaktsineerida.
7.3.2. Kindlustada, et mitte kedagi ei diskrimineerita selle eest, et ta ei nõustu enda vaktsineerimisega kas tervislikel või muudel põhjustel.
7.3.5. Avaldada vaktsiinitootjatega sõlmitud lepingute sisu ja teha need avalikult kättesaadavaks nii riigi parlamendile kui avalikkusele.
Kuivõrd Eesti valitsus neid nõudeid täidab, jäägu lugeja hinnata. Loomulikult, antud resolutsioon ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv, küll aga paneb paika teatava raamistiku, millest peaks lähtuma.
Eestis puudub resolutsioonis mainitud vaktsiinikahjude korvamise süsteem. Vaktsiinitootjad on vastutusest vabastatud, ametkonnad ega propagandistid ei vastuta millegi eest. Kogu eksperimentaalvaktsiini manustamise risk lasub inimesel, kes end vaktsineerida laseb.
Diskrimineerimiseks ja survestamiseks kvalifitseeruvad igasugused vaktsineeritusel baseeruvad keelud ja piirangud, kaasa arvatud lisavabadused vaktsineeritud kodanikele, mis ümber nurga öelduna tähendavad vaktsineerimata inimestele piirangute seadmist. Diskrimineerimise alla kuuluvad ka töösuhte sidumine vaktsineeritusega ning õppetöö/ürituste külastamise piirangud.
Kuna praeguseks on selge, et vastupidiselt reklaamile ei kaitse eksperimetaalvaktsiinid täielikult ei nakatumise, haigestumise ega nakkuse edasiandmise eest [4], pole sellistel piirangutel kindlat alust. Samamoodi pole alust väitel, et vaktsineerimata inimesed on täiesti ilma kaitseta. Reaalne elu näitab, et suurem osa vaktsineerimata inimestest võib viirusega kokku puutuda ilma haigestumata või kergete haigusnähtudega. Mis omakorda tähendab, et nende immuunsüsteem tuleb viirusega toime.
Me kipume kampaaniakäras unustama, et oluline pole mitte vaktsineerimine, vaid immuunsus, kuigi nende mõistete vahele üritatakse võrdusmärki panna. Nende inimeste immuunsus, kes on viirusega kokku puutunud ja sellest jagu saanud, on samaväärne vaktsiini tekitatud immuunsusega, kui mitte parem. Loomulikku immuunsust ei pea järgnevate süstidega üles pumpama iga kord, kui uus tüvi silmapiirile ilmub.
Lubamatu on massiivne hirmutamiskampaania massimeedias, kahetsusväärselt ka osade arstide ning teadlaste poolt. Kui inimene läheb end vaktsineerima talle sisendatud surmahirmu tõttu, siis ei ole see vabatahtlik samm. Sama kehtib väärinfo ning hüvedega meelitamise kohta, mis kvalifitseeruvad pettuseks.
Kusagil on tekkinud teooria sellest, nagu tekitaks vaktsineerimata inimeste organism viiruse mutatsioone ja kujutaks sellega teistele ohtu. Selline retoorika on ebateaduslik, manipuleeriv ning ühiskonda lõhestav.
Täiesti lubamatu on noortele suunatud vaktsiinireklaam, kuna noorte puhul ei ole, välja arvatud teatud terviseprobleemide puhul, vaktsineerimisel ratsionaalset alust. Noorte puhul on üliväike tõenäosus raskelt haigestuda [5], surra või viirust edasi kanda. Küll aga on nende puhul teatud risk saada pikaajaline tervisekahjustus. Kasu on olematu, riskid arvestatavad. Lubamatu on ka püüd manustada alaealistele vaktsiini ilma nende vanemate nõusolekuta.
Kampaania korras vaktsineerimiste puhul ei ole usutav, et iga vaktsineeritu terviseinfo ja võimalike vastunäidustustega suudetakse enne süsti tutvuda. Samuti on signaale, et massiürituse käigus ei räägita inimestele vaktsiini eksperimentaalsest olemusest ega võimalikest riskidest. Allkiri lakoonilisel paberil, et ta on teadlik kaasnevatest riskidest ja peale süsti kaasa antav voldik ei kvalifitseeru nõuetekohaseks informeerimiseks.
Aeg on avada diskussioon mõistmaks, kuidas me saame kaitsta eesti inimeste tervist, mitte kellegi reaalsusest irdunud plaane või ravimihiidude kasumiaruannet täita. Sealjuures polegi tarvis jalgaratast leiutada, vaja on mõistuspäraseid nõudeid ning soovitusi täita.
Samuti on aeg anda hinnang massimeedia ning ametkondade manipulatiivse retoorika kohta, mis rikub pea kõiki eetilisi põhimõtteid.
Karl Olaf Rääk
[1] Nürnbergi koodeks
https://history.nih.gov/display/history/Nuremberg+Code
[2] Teaduseetika põhimõisted, inimuuringud | Tartu Ülikool
https://sisu.ut.ee/teadustoo_alused/inimuuringud
[3] Covid-19 vaccines: ethical, legal and practical considerations
https://pace.coe.int/en/files/29004/html
[4] How the vaccinated may become the next super-spreaders
https://www.kevinmd.com/blog/2021/01/how-the-vaccinated-may-become-the-next-super-spreaders.html
[5] Covid: Children’s extremely low risk confirmed by study
https://www.researchsquare.com/article/rs-689684/v1