Toompeal toimuv meenutab üha enam klassikalist poliitilist päästeoperatsiooni, kus uppuvalt laevalt hüpatakse maha enne, kui vesi lõplikult üle pea tõuseb. Kalev Stoicescu lahkumine Eesti 200-st ja Meelis Kiili sarnane otsus Reformierakonna ridades on loogiline järeldus kuid kestnud valitsemiskriisile.
Koalitsioon on kaotanud oma reaalse võimekuse riiki juhtida ning muutunud vähemusvalitsuseks, mille legitiimsus ja autoriteet on täielikult mureneneud. See ei ole pelgalt kahe saadiku isiklik maailmavaateline otsus, vaid sümptom sügavamast ja paratamatust lagunemisprotsessist, mida rahvuskonservatiivid on juba pikalt ette ennustanud.Poliitiline loogika on karm: populaarseid ja edukaid erakondi ei jäeta keset valitsemisperioodi maha. Lahkutakse sealt, kus ees ootab kindel valimiskaotus ja kus poliitiline kapital on muutunud toksiliseks.
Presidendivalimiste eelõhtu ja riigikogu sügisese istungjärgu algus on viimane hetk, kus tuleviku pärast muretsevad poliitikud saavad teha oma kannapöördeid. Kuluaarides ringlevad sahinad endise rahandusministri Aivar Sõerdi võimalikust lahkumisest ja uute erakondade valimisest kinnitavad, et nimekiri ei ole lõplik. Tamm on murdunud ja sisemine paanika võimuliidus on muutunud avalikuks saladuseks.
Poliitikaanalüütikute katsed toimuvat pisendada, väites, et vähemusvalitsus pole katastroof ja suuri reforme polnudki plaanis, on pehmelt öeldes küünilised. Valitsus, millel puudub parlamendi enamuse toetus, ei ole võimeline vastu võtma riigile kriitilisi otsuseid ega tagama stabiilsust majanduslikult keerulisel ajal. Peaministri katsed seda lagunemist kuidagi siluda või vööri tekkinud auke kiiruga lappida ei muuda tõsiasja, et praegune võimuliit on oma aja ära elanud. Kui süsteem on seestpoolt mäda ja juhitud vaid võimuihast, on selle kollaps pelgalt aja küsimus.
Rainis Lipstok