„Kui sa ei tea kuhu teel oled, siis pole ükski tuul pärituul“, ütles kunagi filosoof ja riigimees Seneca. Vaadates Eesti võimuerakondade viimaseid samme, sobib roomlase repliik olukorra kirjeldamiseks nagu rusikas silmaauku. Vaid mõned kuud peale koalitsiooni moodustamist on selge, et Eesti riigitüüri juures olevad erakonnad ei kavatsegi valitsuses toimetada ühtse meeskonnana vaid hoiavad seal positsioone, et tegeleda oma madala reitingu probleemiga. Ajal, mil põllumajanduses on tõsine kriis, läheb suurem osa energiast hoopis erakonna reitingu päästmisele ning positsioonide kindlustamisele partei sisestes heitlustes. Üha suurem hulk inimesi on pettunud ning ei toeta küsitluste järgi enam ühtegi erakonda. See, et erakondade toetus on vabalanguses ja kõigi võimuerakondade toetajate absoluutarv ühiskonnas kahaneb valimiste järgselt hoogsalt, ongi ilmselt peamine häirekell, mis on põhjustanud käimasoleva poliitilise kaevikusõja ning jätnud valitsuse töölaual tahaplaanile Eesti riigi tegelikud probleemid.
Samal ajal on põllumajanduses olukord katastroofiline. Kui midagi kardinaalset ette ei võeta, kaob selle aasta jooksul maapiirkondades vähemalt tuhatkond töökohta, suletakse kümned sea- ning piimafarmid. See tähendab, et tuhanded lapsed võivad kaotada oma kodu, sest vanemad ei suuda enam pangale laenu maksta, kümnete ettevõtjate elutöö võib hävineda vaid mõne kuuga jne.
Sellisest kriisist edukalt väljumiseks peaks valitsus toimima ühtse meeskonnana. Vähemalt pooled ministrid peaks igal nädalal personaalselt Brüsselis komisjonääride ja olulisemate ametnike pintsakunööpi keerutamas käima, et saada kätte vajalikud eriload või avada kriisireservi rahakoti rauad; mitte piirduma vaid viisaka kirjavahetusega. Kriis põllumajanduses võib hävitada inimeste aastakümnete jooksul tehtud meeletud pingutused ning praeguseks on selge, et ilma oluliste rahaliste lisavahendite suunamiseta põllumajandusse, seda kriisi ei lahenda. Hetkel aga pole näha, et valitsus seakatku ja piimanduse kriisile lahendust otsides selliste jõuliste sammude poole liiguks.
Samal ajal kuuleme pidevalt uudiseid hoopis teiselt lahinguväljalt. Selleks on erakondade omavaheline (ja erakondade sisene) positsioonisõda. Sotsid, kes püüdsid suure pauguga lahti võtta koalitsioonileppe, jäid oma oma enese heitest ise selili. Asi lõppes poliitilise punktivõidu asemel tagasilöögiga erakonna sees (Urve Palo taandus valitsusest). Erakonna liider Jevgeni Ossinovski, kes mõni aeg tagasi oli kindel, et jääb erakonda juhtima Parlamendist, taandas oma parteisisese rivaali Sven Mikseri kaitseministri toolilt ning liikus valitsusse uue meeskonnaga.
Samal ajal kui Margus Tsahkna püüab meediaga suheldes näidata, et sotsidest partnerid valitsuses on ebastabiilsed ja rapsivad, pole ühtust ka IRL ladvikus. Tsahkna püüd päästa oma sõnavõttudega erakonna isamaalist nägu, jääb avalikkuse silmis kahvatuks üksiklasuks, sest on selgelt näha, et teda ei toeta tema oma erakonnakaaslased valitsuses. Samal ajal kui Tsahkna artikuleerib isamaalisusest kantud juhtmõtteid, hoiavad ülejäänud IRL ministrid kramplikult emotsioone tagasi ning on võtnud pigem eemaletõmbuva, pragmaatilise „vaatame mis saab“ hoiaku. Erakonna esimees on jäetud üksi ning IRL ülejäänud liidrid pigem väldivad tema toetamist.
Siseheitluse turmtuli on käimas ka Reformierakonnas. Praeguseks on selge, et Siim Kallas on oma kaaskonnaga erakonna juhtimisest eemaldatud ja presidendi kandidaadina afišeeritakse hoopis Marina Kaljuranda. Nüüd on aga Kallase ja tema toetajate võimalus, sest lahvatanud on Tallinna Sadama korruptsioonikriis. Ilmselt ei jää selle etenduse esimene vaatus „ meie ei tea midagi“ teise ja traagilisema – „varjud minevikust“ vaatuseta, sest just selles on pikema poliitilise pagasiga vanad olijad uutest üle. Kui Tallinna Sadama skandaali esimeses vaatuses nägime aastaid Tallinna Sadama nõukogus juhtpositsiooni hoidnud oravaid ainult ahhetamas ja imestamas, väites, et reformierakondlase Kiili tegevuse niidiotsad ei jookse oravapartei tagatuppa, siis teises vaatuses hakkab ilmselt välja ujuma fakte ja asjaolusid nn „vanadelt sõpradelt“. Ilmselt ei jää endise isamaalasest siseministri, Jüri Mõisa avaldus, et just reformierakond on Tallinna Sadamast miljonite väljapumpamisel saanud kõige suurema noosi, sugugi viimaseks.
Sellest võib teha vaid ühe järelduse, päevapoliitilised probleemid ja vanad patud on võimuerakondade jaoks üles keerutanud sellise tolmupilve, et neil jätkub jõudu vaid omavahelise kaevikusõja abil reitingu päästmiseks ja heitluseks presidendi tooli pärast. Kurb on aga see, et selle kõrvalt jääb vähem energiat riigiasjade jaoks ning kannatab rahvas.