Novembris kirjutasin arvamusloo «Õpetajad väärivad kõrgemat palka» ja toetan igati nende streigiplaani. Praeguselt valitsuselt ei olegi võimalik muud moodi kui streigiga midagi küsida ja küsitut saada.
Nüüd on streigini jäänud mõned päevad. Seejuures on Eesti haridustöötajate liidu korraldatav streik tähtajatu, sest haridustöötajad tunnevad ennast vastu seina surutult. See paneb korraliku surve alla ministeeriumi ja omavalitsused, kaasa arvatud Viljandi valla.
Viljandi vallavolikogu EKRE fraktsiooni liige Angela Leiaru esitas juba detsembris vallavalitsusele arupärimise, mis oli seotud haridusküsimustega ja puudutas ka streiki. Üks küsimus oli: «Vastab see tõele, et õpetajad, kes osalesid hoiatusstreigil, selle eest tasu ei saanud ehk siis hoiatusstreigil osalejalt võeti üks tund palgast maha? Seda vallavalitsus lihtsalt ei maksnud? Kui see vastab tõele, siis miks Viljandi vallavalitsus oma inimesi sedasi kohtleb? Kas see on Viljandi valla mingisugune uus lähenemine õpetajate tööle saamiseks?»
Abivallavanema vastus sellele oli, et Viljandi vallavalitsus lähtus oma otsuses seaduses ettenähtust. «Kaalutluse võimalust, kas maksta või mitte, seadus ette ei näinud. Nimelt ütleb kollektiivse töötüli lahendamise seaduse paragrahv 25 lõige 1, et streigi või töösulu aja eest töötajatele palka ei maksta. Kohaliku omavalitsusena on ka Viljandi vallavalitsusel kohustus seadust järgida. Streigis osalejatel on õigus oma ametiühingult saada kompensatsiooni saamata jäänud töötasu ulatuses.»
Seejärel oli minu küsimus abivallavanemale, et seadusest tulenevalt ei pea me maksma, aga ilmselt me võime maksta ja miks vallavalitsus siis ikkagi ei toeta õpetajaid. Siis oli meie seadusi hästi tundev abivallavanem seisukohal, et kui kirjas on, et ei maksta, siis ei maksta.
MINUL muidugi juuraharidust ei ole ja mul pole ka palgal ühtegi juristi, loen aga advokaat Lauri Talumäe 4. jaanuaril Eesti Päevalehes ilmunud lugu, milles on selgesti kirjas, et streikivatele õpetajatele tohib palka maksta küll. Nii nagu ma volikogu istungil ütlesin: nimetatud paragrahv seda ju ei keela.
Talumäe märkis veel ka seda, et põhiseaduse paragrahvi 37 kohaselt on koolide ülalpidamine riigi ja kohalike omavalitsuste mõlema vastutus. Õpetajate palga alammäära kokkulepe on samuti mitmepoolne ja üheks leppe osaliseks on kohalikud omavalitsused. Juhul kui omavalitsus leiab, et õpetajate nõudmised on õigustatud, ei pea ta ju vägisi seisma streigi ajal palga maksmise vastu.
Ka kollektiivse töötüli lahendamise seaduse paragrahv 25 ütleb, et kui streikijate nõudmised osaliselt või täielikult rahuldatakse, võib tööandja maksta streikijatele hüvitist poolte vahel kokkulepitavas suuruses. Olukorras, kus kohalik omavalitsus on iseenesest nõus rahuldama õpetajate nõudmisi ning streik seisab üksnes riigi vastutulematuse taga, oleks ju täiesti mõistetav, kui omavalitsused asuvad streikijatele tasuma hüvitist ehk siis maksavad streigi ajal palka edasi.
NÜÜD TEKIB mõttekoht, kas Viljandi vallavalitsus ei toeta õpetajate streiki ega taha tasu maksta või ongi nii, et see üks paragrahv on takistuseks. Kui maksmise koha pealt küsitaks nõu riigilt, siis riigi seisukoht on ilmselt: «Muidugi ei tohi maksta!» Õpetajaid on vaja ju allutada ja oma nõudmisest loobuma sundida. Samas teame kõik hästi, et kui tõuseb õpetajate riiklik töötasu, peame tõstma ka lasteaiaõpetajate palka, milleks meil ilmselgelt raha napib.
Olgu see kuidas on, aga oma töötajate toetamiseks tuleb leida lahendus ja neid toetada, mitte istuda kinni ühes paragrahvis ja raiuda, et ei saa või ei tohi. Eelarves on meil see raha ju olemas. Oleme õpetajate palkadega arvestanud. Õpetajatele tuleb maksta, kas või kokkuleppeline summa. Näidakem, et toetame neid. Õpetajad, ärge andke alla!
Valmar Haava, EKRE Viljandi osakonna juht