Viimastel päevadel on sotsiaalmeedias levinud pilt, kus Pärnu linnavalitsuse hoonel lehvivad Eesti ja Pärnu linna lippude asemel Vene Föderatsiooni lipud. Olgugi, et see pilt on manipulatsioon, on selle sõnum äärmiselt solvav ja provokatiivne. See ei ole lihtsalt nali ega süütu kujund. See on teadlik katse rünnata meie identiteeti, meie väärtusi ja meie ühist ruumi.
Lipud ei ole pelgalt kangatükid mastis. Lipud on midagi, mis kannavad endas ajalugu, valu, võitlust ja saavutusi. Eesti lipp ei ole niisama sinimustvalge kombinatsioon – see on vabaduse, iseseisvuse ja rahvusliku enesemääramise märk. Sama kehtib ka kohalike sümbolite kohta, olgu selleks Pärnu lipp, mis on kogukonda ühendav märk. Kui keegi need sümbolid teadlikult asendab agressorriigi omadega, ei saa seda käsitleda lihtsalt huumorina.
Vene Föderatsioon ei ole praeguses geopoliitilises olukorras neutraalne riik. See on otsene järeltulija riigile, kes on läbi ajaloo eesti rahvale põhjustanud kõige rohkem kannatusi. See on riik, kes on alustanud sõda Ukrainas, rikkunud rahvusvahelist õigust ja külvanud hävingut. Selle riigi sümbolite paigutamine Eesti avalikku ruumi, eriti sellisel viisil, ei ole kindlasti süütu tegu. See on poliitiline hoiak, mille eesmärk on provotseerida, solvata ja lõhestada.
Sõnavabadus on demokraatia üks alustalasid. Kuid sõnavabadus ei tähenda õigust teha mida iganes ilma tagajärgedeta. Kui sinu „väljendus“ tähendab teadlikku solvangut kogu ühiskonna vastu, siis tuleb arvestada, et sellel on hind. Nii see lihtsalt ongi. Vabadus ja vastutus käivad käsikäes.
Siinkohal tulebki mängu vastutus ka juriidilises mõttes. Sellised teadlikud ja provokatiivsed teod, mis kahjustavad avaliku võimu mainet või eksitavad avalikkust, ei jää pelgalt moraalse hinnangu tasemele. Väga sageli järgnevad neile ka konkreetsed sammud – alates hukkamõistust kuni hagihoiatusteni. See ei ole „liialdus“, vaid loomulik osa õigusriigi toimimisest. Kui keegi levitab eksitavat või kahjustavat sisu, peab ta arvestama, et sellele reageeritakse ka õiguslike vahenditega.
Sageli püütakse selliseid juhtumeid pisendada: „ärme tee sellest suurt asja“, „see on lihtsalt meem“, „ärge olge nii tundlikud“. Kuid just selline suhtumine normaliseeribki lugupidamatust. Kui me ei reageeri, anname vaikimisi signaali, et selline käitumine on aktsepteeritav. Aga see ei ole.
Eesti ühiskond on üles ehitatud väärtustele, mis eeldavad vastastikust austust. Me võime vaielda poliitika, majanduse või ideoloogiate üle – see on normaalne ja vajalik. Kuid on piirid, mida ei ületata. Rahvuslike sümbolite teadlik mõnitamine on üks neist piiridest.
Karistus ei pea alati olema ainult juriidiline. Sageli on kõige mõjusamaks reaktsiooniks ühiskondlik hukkamõist. Kuid vajadusel järgnevad sellele ka formaalsed sammud – sealhulgas hagihoiatused ja muud õiguskaitsevahendid. See on osa terve ühiskonna enesekaitsemehhanismist.
Kokkuvõttes on küsimus lihtne: millist ühiskonda me tahame? Kas sellist, kus kõik on lubatud ja millelgi ei ole enam tähendusi? Või sellist, kus vabadus eksisteerib koos vastutusega ning kus sümboleid austatakse, mitte ei kasutata odava provokatsiooni või odava satiiri tööriistana?
Kui sa sülitad meie sümbolitele, siis ära imesta, et sellele järgneb reaktsioon.
See ei ole ülereageerimine. See on normaalne.
Valmar Veste, Pärnu abilinnapea (EKRE)