Eesti poliitikas pikka aega olnud tava, et esimesel sajal päeval üritatakse valitsust mitte kritiseerida, hävitasid Reformierakond ja sotsid Jüri Ratase teise valitsuse ametisse astudes täielikult, alustades koos oma ihumeediaga ministrite mahavõtmise infooperatsiooni juba ammu enne valitsuse ametisse astumist. Kaja Kallas uus valitsus ei vääri seda võimalust ka seetõttu, et just tema ja Reformierakond nõrgestasid kriisiolukorras pooliku valitsusega riigi toimimist ning ka uus kabinet pandi kokku seadusevastaselt.
Kogu Eesti on hirmul uue talve ees, mis ähvardab üha uute hinnatõusudega, Kaja Kallas aga saatis Keskerakonna ministrid minema ja kuhjas oma “super”ministritele topeltvastutuse, mis kahtlemata kahtlemata nõrgestas kõiki riigi võimekusi. Peaminister, kes lammutab tahtlikult ja seadustevastaselt riigi toimimist, ei vääri kriitikavabastust, seda enam, et talv läheneb ja nüüd on just vaja valitsusele survet avaldada, et pärast pikka valitsemise mängimist ometi midagi ette võetaks.
Aga midagi ju ei muutu. SDE juhatus esitas majandus- ja taristuministriks Riina Sikkuti – tule taevas Eesti majandusele appi! Lauri Läänemets siseministrina pakub ilmselt Katri Raiki moodi kaitset uutele provokaatoritele a la Indrek Tarand. Uus keskkonnaminister Madis Kallas saab ilmselt olema põhjalik naljanumber selles teemas ja kultuuriminister Piret Hartman loob eeldused kultuurimarksismiks Eesti kultuurimaastikul koos suuremastaabilise sisserände ja “lõimimisega”.
Laias laastus tundub, et Reformierakond pani sotsid nö tanki – kõik nende ministrikohad annavad võimaluse ennast läbi kukutada, alates Sikkuti kohast majanduses kuni Peep Petersoni kohani koroonaministrina. See ongi poliitoravate käekiri – eelmises valitsuses kasutati sellena Keskerakonda, eriti Taavi Aasa ja Tanel Kiike, kes tegid saatuslikke (halvas mõttes) otsuseid, samas kui Kaja Kallas “säras” paremate teemadega ja veeretas süü partnerite kaela. Nüüd andis RE kriisiolukorras sotsidele võimaluse ennast ise hävitada. Mis puutub aga Isamaasse, siis nemad on “Surematu Kaštšei”, tulles välja igast olukorras ja saades ikka oma viis toetusprotsenti täis ja taskud ka.
Reformierakond jätkab tühijooksu: Hanno Pevkur jooksutas siseministrina täielikult kokku idapiiri kaitse ja teeb seda ilmselt nüüd ka kaitseministrina, sest Eesti kaitsevõimekuse õõnestamine on Reformierakonna tegevuse alus alates Jürgen Ligist. Keit Pentus-Rosimannus autorollotab rahandusministeeriumis edasi ja Urmas Kruuse jätkab maaelu osas mittemidagitegemist.
Hea moment on see, et Kaja Kallasel väheneb tunduvalt võimalus ajada kõik oma käpardliku tegevuse tagajärjed eelmise valitsuse kaela, sest eelmist valitsust juhtis tema ise – nüüd peaks ta rääkima üle-eelmisest valitsusest, kes kõik tuksi olevat keeranud. Ainus, keda ta “tegematajätmiste” pärast rünnata saab, on Keskerakond, aga sellelgi juhul oli tegu ikka tema valitsusega ja tema otsusega võtta oma esimesse valitsusse partneriks just krimisüüdistuse saanud erakond. Ilmselt ei keela Kaja Kallase mõistus siiski oma lolluste adresseerimist kellelegi teisele.
Uue valitsuse loomine on toimunud paralleelmaailmas, nüüd on see kokku lepitud nii omavahel kui presidendiga ja alles nüüd kutsutakse Riigikogu nagu muuseas kokku, et ta kinnitaks uue kabineti ära – see on ülim lugupidamatus seadusandjate ja rahvaesindajate vastu, kes jäeti võimuvahetusest täitsa kõrvale.
Üks krimierakond jäi võimuta, teine kindlustab oma võimu, kaaslasteks vasakäärmuslikud sotsid ja isamaalased, kelle kohta on öelnud tabavalt Rudolf Rimmel: “Isamaalased üksi ja grupiti / müüvad isamaad hulgi ja jupiti / müügi vahel nad rõõmsasti kisavad: / “Armas eestlane, armasta Isamaad!””