Kui reitinguid vaadata, siis võitis valitsusepöördest populaarsuses kõige rohkem EKRE ja kaotas enim Keskerakond, kuid tegelikult võitjaid pole, sest sellest jaanuaripöördest on kaotanud riik ja rahvas tervikuna. Varasema juhtimiskogemuseta peaminister Kaja Kallas lasi ohtu nähes käed roolilt lahti ja loomulikult keeras masin kraavi. Ohvreid haiglasse viia ei saa, sest kõik kohad on täis.
Võib ette kujutada korruptiivse Keskerakonna esimehe Jüri Ratase ja teiste tippkesikute frustratsiooni ja võib-olla isegi kahetsust, et sel jaanuariööl vastu võetud otsus Reformierakonnaga ühte heita ikkagi langes. Valikuid oli ju veel, aga käed olid seotud. Ainus motivatsioon, mis osapooli survestas, oli korruptsioonierakondadel vabaneda tüütust ja valitsemise jaoks liiga ausast EKRE-st.
Muidugi kõik teavad, et teostati vorst-vorsti vastu tehing – saadakse maha võtta rahvahääletus abieluteemal, lõpetada rahapesu-uurimine, olla truu Euroopa Liidu juhistele ning krooniks saab Kaja Kallas tankistina peaministriks, Jüri Ratase kätte antakse aga lohutuseks spiikrihaamer ja las ta seal siis vehib ega sega Reformierakonna asjaajamisi. Küll presidendivalimiste eel vaatame edasi, mis siis saama hakkab.
Mäletame, kuidas Kaja Kallas ja Mailis Reps üksteise selja taga silmi pööritasid ja nägusid tegid, kui nad koalitsioonikõneluste ajal ajakirjanike ette astusid.
Ahvikiirusel kokkuklopsitud koalitsioonilepe oli nii üldsõnaline kui vähegi võimalik ning niikuinii tuli hakata koheselt koroonakriisiga tegelema. Hakatigi – esimese asjana leevendati piiranguid. See vallandas katastroofi.
Kahe valitsuspartneri omavaheline purelemine on võtnud tuure aina üles. Ratas tahaks teha rangemaid otsuseid, ettevõtjatele meeldida püüdev Kallas andnuks vabamad käed. Kuni temagi sai aru, et taganeda pole enam kuhugi. Eriolukorda ei kehtestatud justkui kiusus pärast. Rahvas kannatagu aga edasi. Ometi jäi ka nüüdsete piirangute puhul kehtima lennuvõimalus ning jäeti ka piirid avatuks. See on absurdi tipp – siseriiklik liikumine on kinni ja piiril käi edasi-tagasi nii palju kui tahad.
Kui enne meeldis Reformierakonnal, presidendil ja meedial rääkida sellest, et Eesti ühiskond on polariseerunud, siis nüüd on lõhestatus veel reljeefsem, aga see ei käi enam vasak- ja parempoolsete, liberaalsete ja konservatiivsete vaadete kaudud, isegi mitte meeste ja naiste, homode ja heterode, mustade ja valgete kaudu, vaid piir jookseb nende vahelt, kes soovivad karmimaid piiranguid, kes leebemaid, kes eitavad maske, kes pooldavad, kes usaldavad vaktsiine, kes põlgavad, lõpuks selleni, kes usub koroonat, kes mitte.
Kui veel reitingutest rääkida, siis on Reformierakonna toetus sama suur, kui see osa, kes on ühes teises uuringus valitsuse otsustega rahul. Seal on enamikus naisterahvad, kellele meeldib olenemata otsustest see, et naised on valitsusse kaasatud. Aga kas keegi on näinud või kuulnud keset seda kriisi midagi näiteks sotsiaalminister Signe Riisalost?
Niisiis on ülejäänud kaks kolmandikku eestimaalastest vägagi kriitilised. Ja see mass kasvab iga päevaga.
Kaja Kallase ebakindlusest ja saamatusest ning otsustusvõimetusest kirjutavad nüüd juba ka peavoolumeedia. Kui palju peab aga veel vigu tegema ja kui sügavale Eesti vajuma, et sellest saaks aru ka tema ise, et ta kõrvale astuks. CV-sse on ta nüüd oma ihaldatud peaministriameti ju saanud. Ehk aitab.
Mis Kaja Kallase elulookirjeldusse puutub, siis sealt leiab vastuse ka tema läbipõrumisele peaministrina – tal puudub varasem juhtimiskogemus ning peaministriamet on tema esimene juhikoht. Nii lihtne see kõik ongi. Aga milles ülejäänud Eesti süüdi on?