Täna oli Riigikogus Vabariigi valitsuse algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise teine lugemine, mida EKRE fraktsiooni kuuluv Varro Vooglaid kutsus üles selle menetlusega mitte edasi liikuma.
Varro Vooglaid: “Minu meelest problemaatiline, et me ühiskonnana samm-sammult liigume üha enam sügavamale sellesse urgu, kus muutub normaalseks, et inimeste kohta kogutakse massiliselt andmeid ja neid töödeldakse riiklike struktuuride poolt, ilma et nad oleksid midagi õigusvastast teinud.
Numbrituvastuskaamerate süsteemiga on ju täpselt selline olukord: 20 miljonit pilti Eesti teedel liikuvatest autodest tehakse, kantakse PPA andmebaasi inimestest, kes pole kiirust ületanud, liikluseeskirju rikkunud, mitte midagi ebaseaduslikku teinud. Ometi selline massiline info kogumine, nende isikuandmete töötlemine aset leiab.
Siin näeme järgmist sellist olukorda. Massiliselt 11 andmebaasist hakkab Rahapesu Andmebüroo inimeste kohta andmeid koondama oma sellisesse superandmebaasi ja neid töötlema. Ja veelgi enam, hakkab inimesi lausa profileerima nende andmete pinnalt. Tõsi, meile öeldakse, et see on nii-öelda pseudonüümiseeritud ehk ei ole isikuga kokkuviidavad need andmed, aga tegelikult, kui eelnõud lugeda, siis näeme, et väga lihtsalt on võimalik ka pseudonüümiseeritud tasemelt liikuda isikustatud tasemele lihtsalt eemaldades pseudonüümid – kaks isikut peavad selleks oma nõusoleku andma ja see peab olema põhjendatud, ütleb seadus. Mis see põhjendatud tähendab, millistel juhtudel see on põhjendatud, selle kohta meile seadus tõlgendusvõtit kahjuks ei anna.
Ja niimoodi läheme edasi, edasi, edasi. Vaadake, varsti me olemegi sellises olukorras, kus tegelikult võib ju hakata ka inimeste näiteks veebikasutust profileerima. Näiteks, Riina, sinu kohta kogutakse andmeid riiklike struktuuride poolt, kapo poolt, politsei poolt, igalt poolt, aga pseudonüümiseeritult. Ära muretse! Kogu info selle kohta, milliseid saite sa külastad, mida sa oled vaadanud, võib-olla ka e-mailid, kellega sa oled suhelnud, kellele sa oled helistanud, kus sa oled viibinud mingi ajahetkel. Ära muretse, kõik on pseudonüümiseeritud! Aga siis, kui ilmnevad sinu profiilis mingisugused sellised asjad, mis tunduvad kahtlased kas ametnikele või tehisintellektile, siis on vaja lihtsalt kahe inimese nõusolekut selleks, et pseudonüümiseeritud tasandilt liikuda isikustatud tasandile ja tuleb välja: oo, näed Riina siin selle pseudonüümi taga meil! Ja siis hakatakse vaatama, mis meil siin toimub.
Loogika on täpselt see, millest me täna räägime. Küsimus on lihtsalt selles, et kui me printsiibina heaks kiidame sellise asja, et me hakkame inimesi, täiesti süütuid inimesi profileerima massiliselt ja siis vaatama, kelle puhul tehisintellektile tundub, et seal on midagi kahtlast, siis edasi on küsimus ainult sellest, et hea küll, milliseid andmeid me hakkame sellisel viisil koondama, milliseid andmeid me hakkame sellisel viisil töötlema ja öelge mulle üks põhjus, miks me ei võiks edasi liikuda, kui printsiibis on juba heaks kiidetud. Ja mind teeb see asi väga murelikuks, sest me liigume ühiskonda, kus mina küll elada ei taha. Päris tõsiselt kohe. See ei ole mingi paratamatus, et me sellises suunas liigume, see on valikuküsimus, kas me tahame sinna liikuda või ei taha.
Lugesin hiljuti läbi raamatu pealkirjaga “Sündikaat”. Selle autoriks on Roland Tamm. See on pseudonüüm, seal taga on, ma ei hakka nimesid nimetama, üks endine Kaitsepolitseiameti kõrge ametnik, juhtivtöötaja. Ta kirjeldab seal raamatus väga paljusid selliseid episoode, mis näitavad, et Eesti õiguskaitsestruktuuride töötajad ega poliitikud valitsuse tasandil, siseministrid, prokuratuuri töötajad, Kaitsepolitseiameti töötajad, Keskkriminaalpolitsei töötajad, politseiameti töötajad on olnud seotud ju veel 2010. aastatel kuni 2018. aastani välja otseselt seotud massiivse rahapesuga Eestis ja seda koostöös kuritegeliku maailmaga ja ka Venemaa eriteenistustega, FSB-ga. Nüüd öeldakse, et mitte kõik selles raamatus ei ole tõsi, osa on juurde mõeldud nii-öelda kirjanduslik lisandus, aga suur osa on tõsi. Suur osa sellest, mida selles raamatus on kirjutatud, vastab väidetavalt tõele.
Mina mõtlen selle peale, et kui selline raamat avaldati Kaitsepolitseiameti endise kõrge juhtivtöötaja poolt 2024. aastal, siis ma oleksin oodanud, et järgnevad mingisugused menetlused nende inimeste suhtes, kelle kohta selles raamatus niimoodi kirjutatakse. Aga kas te olete kuulnud mingisugustest menetlustest endiste siseministrite aadressil, endiste Kaitsepolitseiameti töötajate aadressil, Keskkriminaalpolitseiga seotud isikute aadressil? Mina pole kuulnud mingitest menetlustest.
Mida ma öelda tahan, on see, et kui meil on tegelikult selline olukord, et jõustruktuurid, õiguskaitseorganid on olnud niivõrd korrumpeerunud ja võivad seda olla siiamaani kõigi eelduste kohaselt, siis mina ei tahaks nende inimeste kätte anda mitte mingisuguseid täiendavaid tööriistu. Esmalt tuleks tegeleda sellega, et rookida nendest struktuuridest välja need väidetavad väga tõsised rikkujad, kes kuritegeliku maailmaga on sellisel viisil rahapesu soodustamiseks koostööd teinud, et sellest isiklikku kasu lõigata loomulikult, ja siis me saame rääkida sellest, milliseid täiendavaid kodanike põhiõiguste riivet kätkevaid mehhanisme nende käsutusse anda. See oleks minu meelest selline loogiline struktuur, mille kaudu edasi liikuda, kui me päriselt õigusriikluse põhimõtet oluliseks peame.“