Riigikogu saadik Varro Vooglaid kritiseerib teravalt siseministeeriumi vastust Kuremäe kloostri esindaja teisipäevase pöördumise kohta.
“Kas Siseministeeriumis peetakse Riigikogu liikmeid idiootideks, kes ei saa sisuliselt millestki aru ja keda võib seega manipuleerida kõige primitiivsemate valedega? Praegu jääb küll selline mulje, sest vastasel juhul meile nii rumalat, valelikku ja manipulatiivset selgitust vahetult enne kõnealuse eelnõu lõpphääletust ei saadetaks.
Pikalt ei hakka kirjutama, aga mõned punktid siiski.
Esiteks, see, mida väidetakse olevat ettevõtmise EESMÄRK, ei ole oluline – oluline on see, milline on ettevõtmise REAALNE MÕJU. Fakt on see, et klooster pannakse valiku ette: katkestage oma kanoonilised sidemed või teid ootab ees sundlõpetamine. Seda keskse tähtsusega tõsiasja ei saa lõputu ja ülevoolava valetamise, vassimise ja manipuleerimisega olematuks mõelda või rääkida. Samas vaimus võiks röövel seletada ohvrile, et füüsilise vägivalla rakendamine ei ole eesmärgiks – antagu aga kell ära ja kõik laheneb rahumeelselt…
Teiseks, jutt sellest, nagu austaks Eesti Vabariik usuvabadust, ei kannata kõnealuse projekti kontekstis vähimatki kriitikat. Kui EV reaalselt seda teeks, siis ei kirjutataks kirikutele ja kloostritele sundlõpetamise ähvardusel ette, millised kanoonilised sidemed neil võivad või ei või olla – sel lihtsal põhjusel, et kirikute ja kloostrite kanoonilised sidemed on lahutamatu osa usuühenduste usuvabadusest ning nende dikteerimine ei ole absoluutselt riigi asi.
Kolmandaks, jutt sellest, nagu lähtuks ettevõtmine vajadusest neutraliseerida oht Eesti Vabariigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale, on häbiväärne vale. Kõik teavad, et ei Pühtitsa klooster ega Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (endise nimega MPEÕK) ega nende kanoonilised sidemed ei kujuta endast mingit ohtu EV-le ja tema põhiseaduslikule korrale. Ei ole ainsatki fakti, millest nähtuks reaalselt vastupidine järeldus.
Neljandaks, Siseministeeriumi püüdlus olla kirikuõiguse ja isegi pühakirja autoriteetseks tõlgendajaks ning õpetada kirikutele ja kloostritele, kuidas neid tuleks TEGELIKULT tõlgendada, on lihtsalt naeruväärne. Samas vaimus võiksid kirikud ja kloostrid tulla Siseministeeriumile õpetama või koguni ette kirjutama, kuidas tõlgendada ja rakendada ministeeriumi põhimäärust ning korraldada politseitööd ja piirivalvet.
Päris tõsiselt, sellist intellekti solvavat valelikku propagandat ei ole kohane ministeeriumi poolt Riigikogu liikmetele edastada ja oleks lugupidav, kui seda rohkem ei tehtaks.”
Siseministeeriumi vastus:
Selgitus Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta pöördumise kohta
Pühtitsa kloostri eestseisja iguumenja Filareta on pöördunud Riigikogu liikmete, kõigi kristlaste ja Eesti Vabariigi kodanike poole, et selgitada kloostri muret seoses eelseisva kirikute ja koguduste seaduse muutmisega. Kloostri eestseisja kardab, et kavandatavate seadusemuudatuste vastuvõtmise järel ta klooster suletakse ja nunnad sunnitakse lahkuma, sest klooster kuulub Vene sõda Ukrainas toetava Vene Õigeusu Kiriku juhi, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli otsealluvusse ehk stavropiigiasse. Kavandatava seadusemuudatuse eesmärk ei ole ühtki kogudust, kirikut või kloostrit sulgeda, vaid tagada, et puuduks usuliste ühenduste tegevusest lähtuv oht Eesti Vabariigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale.
Eesti Vabariik austab usuvabadust. Seda erinevalt Vene Föderatsioonist, kus toimub usuline tagakius (näiteks Jehoova tunnistajate vastu), ja kus ka õigeusu vaimulike ametist tagandamiseks ja vangistamiseks pole vaja muud, kui rahu eest palvetamist.
Kui kloostri eestseisja mainib oma kirjas, et nunnade elu mõte on järgneda Kristusele ja truudust vannutakse samuti Kristusele, siis ei ole kanooniline side Vene Õigeusu Kirikuga kloostri tegutsemiseks ja toimimiseks vältimatult vajalik. Seda tõestab ka Eesti lähiajalugu, sest klooster on järjepidevalt tegutsedes kuulunud 20. sajandil ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku koosseisu, millest loata lahkumist Eesti okupeerimise ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku tegevuse vägivaldse lõpetamise järel pole kanooniliseks kuriteoks peetud. Siseministeeriumi esindajad on viimase aasta jooksul korduvat kinnitanud, et kloostrit pole kavas sulgeda ega nunnasid kloostrist lahkuma sundida.
Vaatamata sellele, et kloostri eestseisja möönab, et nunnade vandetõotus on antud Kristusele mitte Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirillile, toob iguumenja Filareta siiski esile kirikuõigusliku tahu kloostri tegevuses ehk kanoonilise sideme kloostri ja Vene Õigeusu Kiriku vahel, mille lõpetamiseks pole tema väitel kloostril õigust.
Kiriku kanooniline side pole vereside, nagu Filareta on varem oma pöördumises maininud, vaid õiguslik side, mis seob Eesti Vabariigis tegutseva Pühtitsa kloostri administratiivselt Vene Föderatsioonis registreeritud Vene Õigeusu Kirikuga ja stavropigiaalsena otse selle patriarhi Kirilliga. Seda kinnitab kloostri põhikiri, mille järgi juhindub klooster oma tegevuses Eesti Vabariigi seaduste kõrval Vene Õigeusu Kiriku põhikirjast (kloostri põhikirja p 8).
Kloostri eestseisja mainib, et “kui me rikume kasvõi ühte Evangeeliumi käsku, siis me pole enam nunnad”. Seda tõlgendatakse kontekstis, kus Vene Õigeusu Kiriku koosseisust lahkumist nimetatakse kanooniliseks ehk kirikuõiguslikuks kuriteoks. Samas tähendab stavropigiaalsena Vene Õigeusu Kirikus püsimine Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli otsustele kuuletumist. Kõik Kirilli kirikupeana esitatud sõnumid on sõnumid ka Pühtitsa kloostri õdedele. See puudutab ka tema läkitusi eelseisvateks ülestõusmispühadeks. Just liturgiatel esitatud üleskutsetes on patriarh Kirill kutsunud kaitsma. Püha Vene piire, mis võrdub Vene Õigeusu Kiriku piiridega.
Kirikuõigust ei saa rakendada valikuliselt ja see ei saa õigeusu kiriku traditsioonide järgi olla vastuolust riigi õigusruumiga, kus tegutsetakse. Kloostrid tegutsevad kiriku kaanonite alusel kohaliku piiskopi alluvuses ja kloostri elanikud vannuvad truudust kloostri eestseisjale. Juba see, et Pühtitsa klooster ei allu kohalikule piiskopile, vaid teise riigi territooriumil asuva kiriku peale, on kirikuõiguslikult küsitav.
Samuti näevad kirikuõiguse normid ette, et eksiõpetust levitava piiskopi alluvusest omavolilise lahkumise korral ei kohandu kanooniline karistus, ehk teisisõnu pole tegemist kanoonilise kuriteoga, millele kloostri eestseisja Filareta viitab Vene Õigeusu Kiriku koosseisust lahkumise puhul.
Nagu teoloogid on osutanud, siis 861. aasta Konstantinoopoli kirikukogu 15. kaanon näeb ette järgnevat: “Küll aga need, kes seoses mõne hereesiaga, mis on hukka mõistetud pühade sinodite ja isade poolt, eemaldavad endid osadusest oma eestseisjaga, kes seda hereesiat avalikult kuulutab ja häbitult kirikus õpetab, neile ei kohaldu mitte kanooniline karistus, olles endid eraldanud osadusest niinimetatud piiskopiga enne sinodaalset otsust, vaid kohane austus, mis on vääriline õigeusklikele. Sest nad ei ole hukka mõistnud mitte piiskoppe, vaid valepiiskoppe ja valeõpetajaid, ning pole lõhestanud kiriku ühtsust, vaid hoopis üritanud kirikut päästa jagunemistest ja lõhedest.“
Kloostril on õigus ilma kanoonilist kuritegu sooritamata hereesiat kuulutava patriarh Kirilli alluvusest lahkuda. Moskva patriarh Kirill kuulutab etnofületistlikku Vene maailma õpetust. Etnofületism kui õigeusu marurahvuslus on õigeusu kirikus 1872. aasta sinodil kuulutatud hereesiaks. Sellele ideoloogiale toetub ka juba neljandat aastat kestev Venemaa sõjaline agressioon Ukrainas.