Politsei poolt Lihula monumendi koopia konfiskeerimine osutab selgelt sellele, mis on nn vihakõne kriminaliseerimise projekti põhiprobleem – see võimaldab kasutada riiklikku karistusvõimu raskelt meelevaldselt, poliitilistel ja ideoloogilistel eesmärkidel, ilma selgelt määratletud ja ratsionaalselt põhjendatud kriteeriumideta, millele tuginedes saaks otsustada lubatu ja keelatu piiride üle.
Konkreetsel juhul toetus politsei Lihula monumendi koopiat konfiskeerides ettekäändele, et selle püstitamine eramaale kujutaks endast karistusseadustiku §-s 151 primm keelatud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalikku eksponeerimist neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. See, et monumendi püstitajate tegelikuks eesmärgiks on väljendada teenitud lugupidamist Eesti meeste vastu, kes võitlesid Teises maailmasõjas Eesti iseseisvuse eest seistes Punaarmee vastu, ei huvita kedagi.
Ehk kui võimul olevale seltskonnale üks või teine asi ei meeldi, siis see kas keelatakse ära või selle eest koguni karistatakse. Seejuures ei ole kodanikel pea mingit lootust oma õigustele kohtu kaudu kaitset saada, sest vähegi olulistes küsimustes kohtud reeglina õigustavad valitsuse poolseid võimu kuritarvitusi.
Ei ole raske mõista, et niisugune karistusvõimu kasutamise meelevaldsus on õigusriigi mustritega põhimõttelises vastuolus. Aga nagu teame, probleemi leevendamise asemel püüab valitsuskoalitsioon seda süvendada. Nn vihakõne kriminaliseerimine viib Eesti vaba ühiskonna ideaalist suurte sammudega veelgi kaugemale.
Varro Vooglaid, Riigikogu liige (EKRE fraktsioon)