Maailm muutub kiiresti ja osa neist muutustest toimuvad loomulikul teel, teisi aga korraldatakse teadlikult – näiteks normaalsuse asendamist nn uusnormaalsusega.
Mõne aja eest kirjutati ajakirjanduses sellest, kuidas Rootsi sotsiaalmeedia tsenseerijad hakkasid kustutama vanemate inimeste meenutusi sellest, millised olid Rootsi väikelinnad veel pool sajandit tagasi. Vasakliberaalid kartsid seda, et nooremad rootslased saavad teada vaiksetest ja turvalistest minevikulinnadest, mida eestlasedki teavad Astrid Lindgreni surematutest “Bullerby lastest” või “Kalle Blomkvistist”. Praegu õiendavad sellistes linnades granaatide abil arveid Lähis-Ida klannimafioosod.
Massimigratsioon on 2015. aastast saati olnud kiire ja agressiivne. See on suures osas teadlik – nii harjutatakse inimesi muutustega ja samas pannakse fakti ette, et mineviku vaikus ja turvalisus on igaveseks läinud ning nüüd tuleb elada Rahvaste Paabelis.
Sama on ka homoagendaga, millesse on kodeeritud kolm etappi: esiteks tuleb homosid näidata tagakiusatutena, et äratada inimestes kaastunnet; siis tuleb neist kujundada “uus normaalsus” ehk siis sisendada inimestesse tunne, nagu oleks nad alati meie kõrval elanud, ja lõpuks muuta viljatud seksuaalsättumused ülimuslikuks. Ka see on teadlik agenda.
Seda tunnetab juba ka Eestis, kus agressiivse propagandaga on homoseksualism, sooneutraalsus ja -muutmine ning teised “uusväärtused” juba “uusnormaalsuseks” muudetud või ollakse sinna jõudmas. Ka massimigratsiooniga tehakse sama – venelaste eksistents suure kogukonnana, mida ei saa enam muuta, on juba eestlaste teadvusesse sisendatud, nüüd tehakse sama ukrainlaste, mustade ja moslemite “omaksvõtmise” kodeerimisega.
Lisaks “normaliseeritakse” traditsioonilise perekonna pilastamine, naiselikkuse ja mehelikkuse asendamine sooideoloogiaga, kõige rahvusliku hülgamine, omariikluse loovutamine jne – see, mis toimub, on ehtne marksistlik kultuurisõda olemasoleva asendamiseks Soodoma ja Gomorraga.
“Uusnormaliseerimise” vastu aitab ainult vastupanuliikumine, mis peab olema sama agressiivne, paljastama toimuva ja tõrjuma pealesurutavad “muutused”. Kõige tähtsam aga on iga eestlase jaoks, et me ei harjuks nendega, ei laseks võõrväärtusi siia importida ja endale peale suruda, vaid hoiaksime kinni kõigest, mis väärib säilitamist.
Uued Uudised