Tänasel vastupanuvõitluse päeval tuleb vaadata ajas tagasi, kuid jälgida ka ümbrust, sest väike Eesti on endiselt totalitarismi piiramisrõngas ja vabadus sama lihtne kaduma kui “Tasuja” aegadel, mil vanaisa Vahur andis poeg Tambetile just sellise hoiatuse, võitlema aga pidi pojapoeg Jaanus.
1944. aasta septembris alustasid Saksa okupatsiooniväed Eestist taandumist. Punaarmee tungis kiiresti peale ja taasokupeeris riigi. Võimuvaakumi tekkel loodud Otto Tiefi seaduslik Eesti valitsus sai tegutseda vaid mõne päeva. 22. septembril asendasid punaarmeelased Pika Hermanni tornis olnud sinimustvalge lipu punalipuga. Algas 1991. aastani kestnud teine Nõukogude okupatsioon.
Eestlastel polnud võimalik sõdida rahvusväeosades, nagu Vabadussõja päevil, sestap sõditi Saksa armee ridades, et vaid kodumaa uuest bolševike okupatsioonist säästa. Kahjuks kiputakse tänases Eestis juba seda momenti häbenema, mida on näha riigivõimu vähesest huvist Sinimägede kangelaste vastu.
Vastupanuvõitluse päev hoiatab, et kommunism inimvaenuliku ideoloogiana on endiselt ohtlik. Liberaalne Lääs on põhjalikult hukka mõistnud küll natsismi ja holocausti, kuid kommunismi, stalinismi, “holodomori” ja Gulagi suhtutakse märksa leebemalt, sest viimane oli “võitjate” leeris. Need kaks ideoloogiat, natsism ja kommunism, tuleb mõlemad põhjalikult inimsusvastaseks kuulutada ja kui Venemaa peab ennast Nõukogude Liidu õigusjärglaseks, siis tuleb tal möödunu eest ka vastutus võtta.
Totalitarism ümbritseb meid ka siin ja praegu. Venemaa ei ole kuidagi demokraatlik, mida näitasid ka viimased valimised, ning uuesti võivad korduda nii baaside lepingud kui ka sissemarss naabrite territoorimile. Kommunistlik Hiina laotab oma kombitsad üle maailma laiali, püüdes maid ja riike Venemaast varjatumalt enda võimu alla saada.
Kõige salakavalam aga on hiiliv totalitarism, mida on näha üha enam vasakliberaalide mõju alla libisevas Läänes, kus sõnavabadust piiratakse vaenukõneseadustega, “tühistamiskultuur” hävitab loomingut ja ajalugu, Euroopa Liit hakkab muutuma oma liikmesriike kiusavaks impeeriumiks, jõuga surutakse peale “uusväärtusi” ja üha enam hakkab ennast sisse seadma üks ideoloogia ja maailmavaade, neomarksismist nakatunud liberalism, mis on vabaduse kaitsjast saanud vabaduse ahistajaks.
Tänasel päeval on mõttekas hoiatada ka massimigratsiooni tagajärgede eest, mida me näeme siin ja praegu. Okupatsiooni ajal toodi Eestisse 300 000 mitte-eestlast, kellele on tänane päev Tallinna vabastamise päev, samas kui meie, eestlased, peame seda taasokupeerimise päevaks. Ilma nõukogudeaegse rahvastiku struktuuri muutmiseta (mis toimub tänagi edasi, ainult et Eesti liberaalse valitsuse algatusel) poleks me olukorras, kus meie vastupanuvõitluse päev on kellelegi vabastamise päev.
Selle taustal mõistkem rohkem ka Ungarit, kes ei saa kuidagi toetada käimasolevat massimigratsiooni, sest see tooks nende maa täis moslemimigrante, kelle usuideoloogia vastu nad alles sajandeid tagasi suurte ohvrite hinnaga võitlesid.
22. september on vastupanuvõitluse päev – ja me jätkame vastupanu võõrastele ideoloogiatele, mis hiilivad siiapoole uutes mundrites.
UU