Paljudel jäi ilmselt märkamatuks Postimehe uudis: “Venemaalt Eestisse põgenenud Tomski oblasti valitsuse endine töötaja, muu hulgas ka Postimehe veergudel kolumnistina tuntust kogunud Andrei Kuzitškin sai eelmisel nädalal, 10. veebruaril valitsuse korraldusega Eesti kodanikuks.” See on paraku asi, mida poleks tohtinud juhtuda.
Kuzitškini tausta üle on varemgi kahtlust avaldatud, tema tegelik minevik ei olevat Putini-vastane, vaid töötades korruptiivses Tomski oblasti administratsioonis olevat mees sattunud võimuvõitlustes valele poolele ja siis elu eest põgenenud. Läänes aga on lihtne ennast “vabadusvõitlejana” serveerida. Üks aga on selge – Eesti ja eestlaste sõber see tegelane küll pole.
Eestit on varemgi hoiatatud, et iga Putini-vastane pole kohe automaatselt meie sõber. Venemaal on suurvene šovinism väga levinud, sealhulgas ka liberaalse opositsiooni seas. See on ideoloogia, mille puhul on Putini agressiivne suund ehk kõige äärmuslikum, kuid ega teisedki paremad ole.
Selliste tegelaste eest on hoiatanud ka kolumnist Ivan Makarov, toonitades, et siia pagenud vene ajakirjanikud võivad küll Putini vastu olla, aga nende juhitavates saadetes paistab selgelt välja põlgus Eesti riigi, eestlaste ja meie keele vastu. Paljudele neist on Eesti kui lääne protektoraat, mida ei tohiks üldse olemas olla.
Paljud eestivenelased ei toeta samuti Putinit, aga nendegi seas on levinud see põlgus eesti keele vastu, mida ütlevad välja vene pensionärid ühistranspordis: “Što, meie peaksime mingit eestlaste keelt õppima? Pašli võ…” See on mentaliteet, mille kohaselt eestlased võivad siin küll olla, aga ärgu laiutagu oma keele ja seadustega, kui “õiged” seadused pani Peeter I paika.
Venekeelset Tallinna linnavõimu ei saa mingil juhul Putini-meelseks pidada, kuid see pole ka eestimeelne, võiks öelda, et see on Georgi lindi usku. On eesti keelt suuremal või vähemal määral oskavad vene poliitikud, kes ei liiguta lillegi, et eestlus pealinnas püsiks. Nende mentaliteeti annab edasi see, kui agressiivselt ajavad nad Tallinnas “rohepöördeasja”, ikka nagu saates “Võimalik vaid Venemaal” – kuna “prikaz” on, siis ikka üle võlli, mis sellest tuleb, on “p..ui”.
Isegi selliste “läänelike” poliitikute kohta, nagu Viktoria Ladõnskaja, ütleb Ivan Makarov, et nad võtavad asju mõistusega, aga kui on vaja vene taustaga küsimuses hääletusnuppu vajutada, hääletavad nad südame, mitte mõistusega. Ehk siis veneliku variandi poolt.
Kodakondsuse saanud Andrei Kuzitškin on rünnanud eestimeelseid jõude ja eks selle eest talle kodakondsus ka anti. Nagu sai selle Yana Toom (lausa “eriteenete” eest) oma ema ettepanekul ja Edgar Savisaare toetusel. Sai temast aga tõeline suurvene šovinist. Ja saab ka liberaalidelt “kodakondsusautasu” saanud Kuzitškinist. See mees ei mõista kunagi eestlasi ja hakkab siingi ussitama, sest ilmselt pole mehes ka kübetki läänemeelsust. Tavaline sovjettvenelane, kes kameeleonina sulandub sinna, kus kasulik on.
Nüüd, mil Kuzitškinil Eesti kodakondsus käes on, saab ta täiega hakata eestimeelseid udjama (“Nüüd kavatseb ta aktiivselt osaleda Eesti poliitilises elus” – Postimees), sest nüüd on tal selleks õigus. Veel üks Yana Toom juures, kellest õhkub vene karu haisu, kuid mitte läänelikku, ammugi mitte eestlaslikku hõngu. “Vene maailm” laienes veelgi Lääne poole.
Uued Uudised