EKRE esindaja Saaremaa valla volikogus, vaimulik Veiko Vihuri pidas läinud nädalal tervituskõne Saaremaa EKRE üldkoosolekul Kuressaare Rahu koguduse ruumides, arutledes selle üle, kas Eestil on veel lootust.
Veiko Vihuri: “24. aprillil, kirjutas portaal Lõunaeestlane: “Eesti on läbi kukkunud – kes kustutab tule?” Selles artiklis oli juttu Indrek Neivelti esinemisest konverentsil “Kaks Eestit 25 aastat hiljem. Mis meid vastandumiste ajal ühendaks?” Artiklis tsiteeritakse Neivelti sõnu: “Meie ideoloogia, milles oleme 30 aastat elanud, on pankrotis. Ajastu on läbi kukkunud.” Tähendab, me oleme 30 aastat ehitanud oma riiki ja ühiskonda valele ideoloogilisele alusele!
Teiseks jäi kõlama Tallinna Ülikooli demograafi Mark Gortfelderi tõdemus, et praeguste rahvastikutrendide jätkudes võib eeldada, et sajandi lõpuks kahaneb eestlaste osakaal Eesti rahvastikus umbes pooleni. “Kui siis nüüd otse välja öelda, siis jah, tulevik on selles mõttes tume,” leiab Gortfelder.
Kas tõesti oleme nii rahvana kui riigina vaimses pankrotis ja meid ähvardab pikaldane hääbumine ning lõpuks väljasuremine? Kas tõesti lootust enam ei olegi?
Juba üle kümne aasta – võib-olla kauemgi – kirjutatakse rahvusvahelises pressis Eestist kui “maailma kõige vähem religioossest riigist”. Paljud on selle üle uhked. Vahest tuleks siit otsida põhjuseid, miks oleme jõudnud olukorda, kus me praegu oleme. Kui me oleme kaotanud sideme elu ja olemise lättega, siis oleme otsekui maha raiutud puu, mille oksad veel mõnda aega haljendavad, kuni saabub vääramatu surm.
Ärkamisajal laulis Ivo Linna: “Tänavate tõmbetuules / hulgub sihitult migrant. Vaat’ke, tal on silmis tühjus, / ta ei tunne, tea, ei näe.”
Need sõnad käisid juurteta sisserännanute kohta, nn nõukogude inimeste kohta, kes ei tundnud vähimatki huvi kohaliku rahva, keele ja kultuuri vastu.
Midagi väga tõsist peab olema meiega juhtunud, kui me oleme ise muutunud taolisteks võhivõõrasteks oma maal. Nendeks, kellele ei lähe enam korda meie rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Loomulikult ei käi see kaugeltki kõigi kohta, aga mingisugune hoiakute muutus on põlvkondade jooksul meil toimunud.
Meil on lootust vaid siis, kui me ei unusta lootuse esmaallikat. Sest lootus ei lähtu viimselt meist, vaid on and ülalt. Ilma selle taevase lootusesädemeta meie inimlik lootus väsib, tüdib, hääbub ja viimaks kustub. Ma kardan, et see on paljude juures juba juhtumas või juhtunudki.
Mis on meie vastus? Otsida ühendust mitte ainult oma juurte, vaid elu allika endaga! Tõnis Mägil on liigutav laul, mis kannab nime “Palve”: “Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead. Looja, kaitse Eestimaad, peod selleks palveks nüüd sean.”
Seame meiegi oma peod, oma käed palveks:
Kõigeväeline Jumal, taeva ja maa Issand – Sinu südamesse saadame oma igatsused ja palved. Varja ja hoia meie põlist kodu ja rahvast! Juhata kõiki, kes seisavad rahva teenistuses, et nad kõikumatult käiksid õiguse ja armastuse teel! Õpeta meid elama rahulist ja vaikset elu jumalakartuses ja aususes! Aita meid taas ehitada oma kodumaad asemeks, kus südameid ja elu, tööd ja võitlustki pühitseb Sinu rahu, rõõm ja armastuse vaim Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.”