Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kommenteerib Eesti Kirikus ilmunud kolumnist Alar Kilbi artiklit “Kirik valitsuse väärtuspoliitikas”.
“Alar Kilp meenutab EK-s, et Siim Kallase ja Andrus Ansipi juhitud Reformierakond oli üks kirikusõbralikumaid parteisid, kuid tänane Reformierakond kaldub kujundama poliitikat nii, nagu kirikut poleks:
„Jüri Ratase teise valitsuse (Keskerakond, Isamaa, EKRE) vastased seostasid ka kirikuid oma poliitiliste vastastena… Kirikust kaugenevad või „ka kirikutes“ ja kirikujuhtides vastast tajuvad erakonnad triivivad usulaadsel progressiivsete väärtuste ärkamislainel. … nüüd usub progressiivne koalitsioon Euroopaks olemisse progressiivsete kultuuriväärtuste mõõtmes (mis sõltuvalt valdkonnast võib olla käsitletud lisaks abieluvõrdsusele ka haavatavuse, vaimse tervise, vaenu-, vägivalla- ja rassismivastasuse, ohvrisõbraliku menetluse või feministliku välispoliitika raamistustes). Progressiivne väärtuspoliitika moodustab Kaja Kallase valitsuse tegevusplaanist väikese osa, ent see osa on märgiline ning „jääb töösse“ ka pärast abieluvõrdsuse seadustamist…“
Minu enda meelest on pigem nii, et progressiividel ei ole õnnestunud Eesti kirikuid oma sõgedasse väärusku pöörata, sellest ka nende metsik viha kiriku vastu.
Paarkümmend aastat tagasi olid kirikud, vähemalt EELK, poliitilise peavooluga üsna ühel nõul – toetati demokraatlikku riiki ja liberaalset ühiskonda, ühinemist Euroopa Liiduga jne.
Täna on kirikutel väga raske kaasa minna sammudega, mis on kristliku usuga otseses vastuolus, ent mis kuuluvad samas progressivismi usutunnistuse tuuma.
Loomulikult teeb väärusuliste seltskond katset kirikuid seestpoolt üle võtta, eriti käib see EELK kui nõrgima lüli kohta. Seega tuleb jätkata võitlust nii ühiskondlikul rindel kui kirikus. Kirik(ud) on veel üks väheseid institutsioone Eestis, mida vasakliberaalid pole suutnud oma kontrolli alla saada.”