Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas “uus” valitsus jätkab demagoogiliste juttude saatel rahva paljaksvarastamist.
“Postimehe juhtkiri: “Me kiidame ka julgeolekumaksu ideed. Inimesed peavad teadma, kuhu nende raha läheb, et nad tunneksid – riigi kaitsmine on meie ühine pingutus ja ühine asi.”
Selleks, et riiki pidada, ei ole vaja eraldi julgeolekumaksu. Kodanikud maksavad niigi kõigi riigi funktsioonide täitmise eest erinevaid makse ja lõive.
Pigem on uue ringi maksutõusude nimetamine “julgeolekumaksuks” või “riigikaitsemaksuks” küüniline ja kurikaval võte, et võimalikku nurinat maha suruda – kodanikule koputatakse südamele, et vaata, inimene, see maks on nüüd sinu julgeoleku heaks. Või sa ei ole oma riigi patrioot, et sa nurised?
Arvestades, milliseid makse on riik kodanikelt seni korjanud, tekib küsimus, kuhu juba makstud raha siis läinud on või miks sellest ei piisa riigi pidamiseks.
Me teame vastust: raha kulutatakse globalistliku kliimautoopia elluviimisele (mille käigus jagatakse varad ümber), kingitakse maksumaksja raha Ukrainale, et see sõdiks meie “põlisvaenlasega” ja ehitatakse röögatut raudteed. Kindlasti kulub maksuraha veel “igale poole”.
Tõsi, räägitakse ka kärpimisest. Aga see tähendab, et riik kavatseb kodanikule osutatavaid teenuseid kokku tõmmata. Kärpimine tähendab veelgi kallimat riiki ja veelgi viletsamaid teenuseid. Nagu Eestis üldiselt kombeks.
Maksupoliitika peaks olema ühiskonnaga läbi arutatud. Vähemalt demokraatias eeldatakse, et kodanikud annavad poliitikutele mandaadi teatud asjade tegemiseks ning nõustuvad vajadusel senisest rohkem maksma.
Mäletatavasti läksid praeguse koalitsiooni osapooled (v.a sotsid) valimistele lubadusega makse mitte tõsta. Äsjased ja kavandatavad maksutõusud ja uued maksud ei ole saanud valijate aktsepti. Võimule upitatud seltskond kaalutleb küüniliselt, et kuna järgmised valimised on alles ligi kolme aasta pärast, ei ole neil mingit vajadust ega kohustust valijatelt uut mandaati küsida. Kolme aasta pärast… eks siis vaatame, mis saab, küll me välja keerutame.
Aga Postimehe juhtkirja juurde tagasi tulles – ei, see ei ole uue valitsuse lootusrikas algus, vaid Eesti demokraatia õudne lõpp ja surmakorin.”