Meil siin Euroopa ja Eesti kiibitsejad kiruvad Donald Trumpi Venezuelas toimunu pärast, aga need, kellele see asi päriselt korda läheb, on sündmuste käiguga rahul. Rahulolevaid ja pidutsevaid venezueellasi, kes said diktaatorist lahti, meie peavool muidugi ei näidanud, et Trumpile mitte liigset reklaami teha, kuid ometi ei saa enam maha vaikida tõsiasja, et Venezuela opositsioonijuht María Corina Machado kinkis talle oma Nobeli rahupreemia medali.
“Arvan, et täna on meie, venezueelalaste jaoks ajalooline päev,” ütles ta pärast esimest kohtumist Trumpiga. Kohtumine toimus mõni nädal pärast seda, kui USA väed pidasid Caracases kinni Venezuela presidendi Nicolás Maduro ja esitasid talle süüdistuse narkokaubanduses.
Trump avaldas sotsiaalmeediapostituses tänu, nimetades sammu suurepäraseks vastastikuse austuse žestiks.
Pärast Valgest Majast lahkumist kõneles Machado väravate taha kogunenud toetajatega, öeldes uudisteagentuuri Associated Press andmetel hispaania keeles: “Me võime president Trumpi peale loota.” “Andsin Ameerika Ühendriikide presidendile üle Nobeli rahupreemia medali,” ütles Machado hiljem ajakirjanikele inglise keeles, nimetades seda tunnustuseks tema ainulaadse pühendumuse eest meie vabadusele.
Machado teatas eelmisel nädalal kavatsusest preemiat Trumpiga jagada, kuid Nobeli komitee selgitas hiljem, et see pole edasiantav.
Enne neljapäevast kohtumist Valges Majas postitas Nobeli rahukeskus sotsiaalmeedias, et medal võib omanikku vahetada, kuid Nobeli rahupreemia laureaadi tiitel mitte.
Valge Maja pressiesindaja Karoline Leavitt ütles kohtumise ajal ajakirjanikele, et Machado on paljude Venezuela inimeste jaoks erakordne ja vapper hääl ning et Trump ootas seda kohtumist ja lootis avameelset ning positiivset arutelu elu tegelikkuse üle Venezuelas.
Allikas: ERR
Taustaks venezuelalase Stephan Subero postitus:
“Ma ütlen seda üks kord ja mind ei huvita, kas see tekitab inimestes ebamugavust või ei.
Kui sa pole kunagi Venezuelas elanud,
kui sa pole seal üles kasvanud,
kui sa pole näinud oma riigi kokkuvarisemist reaalajas,
kui sa pole toidujärjekordades seisnud,
kui sa pole näinud oma vanemaid kaotamas kõike, mida nad ehitasid,
kui sa ei pea kodust lahkuma ilma milletagi, siis sa peaksid vaikima.
Sul ei peaks olema arvamust. Su arvamus ei loe.
Ja sa ei saa kedagi seal toimuva kohta oma loenguga kurssi viia.
Ma olen venezuelalane.
Elasin seal suurema osa oma elust kuni kahekümnendate alguseni.
Nägin otse oma silme all, kuidas mu riik toimivast demokraatiast täielikuks sotsialismiks muutus.
See ei ole minu jaoks poliitika. See on trauma.
Enne sotsialismi polnud Venezuela täiuslik, aga see toimis.
Oli kaubandus. Raha tuli sisse. USA-st tulid investeeringud.
Oli töökohti. Oli toitu. Oli ravimeid. Minu perel oli viis ettevõtet.
Meil oli oma kodu.
Meil olid investeeringud.
Meil oli tulevik.
Seejärel hakkas valitsus kõike natsionaliseerima.
Eraettevõtted võeti üle.
Välisinvestorid tõrjuti välja.
Import blokeeriti.
Hinnakontroll hävitas tootmise.
Korruptsioon plahvatas.
Ja kõik suri. Mitte aeglaselt. Vägivaldselt.
Inimesed ei jäänud ootamatult vaeseks „kapitalismi” või „USA” või mis tahes jama loosungi pärast, mida inimesed internetis korrata armastavad.
Nad jäid vaeseks, sest sotsialism hävitas stiimulid, hävitas tootmise, hävitas usalduse ja hävitas lootuse. Venezuela inimesed ei arutle tänapäeval ideoloogia üle.
Nad püüavad ellu jääda. Nad püüavad leida toitu. Püüavad leida ravimeid. Püüavad oma peresid elus hoida.
Seega, kui ma näen läänes inimesi postitamas mugavatest kodudest, täis külmkappidest, stabiilse valuutaga ja turvalistelt tänavatelt, rääkimas “imperialismist” või “USA halvast” või “Trump sellest või teisest”, siis tean, sa oled lihtsalt ignorantne.
Hiina ei ehita Venezuelat üles. Venemaa ei ehita Venezuelat üles. Kartellid ei ehita Venezuelat üles. Nad varastavad.
Nad ammutavad. Nad imevad välja selle, mis alles on.
Kui USA tuleb ja reinvesteerib, kui rafineerimistehased ehitatakse üles, kui infrastruktuur taastatakse, kui import taas avatakse.
Kui toit, vesi ja ravimid muutuvad taas kättesaadavaks.
Kui inimesed saavad töötada ja väärikalt teenida, siis jah.
Las nad võtavad nii palju naftat kui tahavad.
Sest vähemalt midagi ehitatakse hävitamise asemel.
See on midagi, mida tähistada.
Mitte sellepärast, et see oleks täiuslik.
Vaid sellepärast, et esimest korda pika aja jooksul on lootust.
Loodetavasti saavad pered süüa.
Loodetavasti ei pea inimesed oma riigist põgenema.
Loodetavasti saab Venezuela jälle toimida.
Kui te pole kunagi kogenud riigi kokkuvarisemist.
Kui te pole kunagi näinud, kuidas sotsialism hävitab kõik teie ümber.
Kui te pole kunagi pidanud kodust lahkuma, sest sinna jäämine tähendas nälga., siis palun lõpetage oma arvustused.
See pole teooria.
See pole poliitika.
See on elukogemus.”