Riigi kaitseinvesteeringute keskuse esmaspäevasel pressikonverentsil tuli päevavalgele järjekordne jõhker näide sellest, kuidas Eesti riigikaitse rahaga ümber käiakse. Riigikaitse Investeeringute Keskus (RKIK) ei suuda – või õigemini ei taha – kuidagi selgitada, kuidas jõuti hankega India riiulifirma Datasel S.R.L-ni, kellega sõlmiti ligi 70 miljoni euro suurune leping laskemoona ostmiseks.
Praegune juhtkond tunnistab, et neil puudub igasugune informatsioon selle kohta, kuidas esimesed läbirääkimised toimusid, kuidas kontakt loodi ja milliste argumentidega jõuti selle konkreetse ettevõtteni. Ei ole säilinud mingeid protokolle, memosid ega ülevaateid lähetustest. Kuigi on tehtud katseid leida lähetuste väljavõtteid ja aru saada, mida seal tegelikult kontrolliti, on dokumentatsioon kas hävinud või seda pole kunagi olnudki.
See tähendab, et keegi ei tea – või teeskleb, et ei tea – kuidas India ja Itaalia riiulifirmadest said Eesti riigi ametlikud partnerid hiigelrelvatehingutes. Hoolimata sellest kanti neile 2024. aasta lõpuni ikka ja jälle ettemaksu juurde.
RKIK juht Elmar Vaher räägib, et tema meeskond ei töötanud tol ajal asutuses ja seepärast ei oska ta midagi öelda. Lobikohtumised? Nendest ta ei tea midagi. Taustakontroll Dataseli kohta? Pole näinud ühtegi kokkuvõtet. Endiste töötajate küsitlemine? Ei, seda nad tegema ei hakka, sest fookus on nüüd „edasi minekul“ ja kaitseväe lahinguvalmidusel.
Tegemist on mälukaotusega, mis tabab Eesti riigiasutusi just siis, kui tegemist on väga suurte rahasummade ja väga kahtlaste tehingutega. Majas ei ole ühtegi inimest, kes mäletaks või teaks. See on kas uskumatult mugav kollektiivne mälukaotus või siis teadlik tegevus, mille käigus õnnestus täpselt õigel ajal kõik ülekanded ära teha, jäljed likvideerida ja vahendustasud tasku pista.
On väga raske uskuda, et niivõrd suure mahuga ja riigi julgeolekuga seotud hankes ei osalenud ka kõrgema taseme võimukandjad. Liiga palju on siin kokkulangevusi, liiga mugavalt on kõik unustatud. Tundub, et tegemist oli korraliku „rööviga“, mis teostati salajas, professionaalselt ja just sellisel moel, et hiljem saaks õlgu kehitada: „Meie ei tea midagi, see oli eelmine juhtkond.“
EKRE on korduvalt hoiatanud, et riigikaitse valdkonnas ei tohi olla kohta läbipaistmatusele, riiulifirmadele ega olukorrale, kus keegi ei vastuta. Meie hallatav raha peab minema Eesti kaitsevõime tugevdamisele, mitte korruptantidele.
Nüüd on aeg, et Riigikogu, Kaitsepolitsei ja prokuratuur võtaksid asja tõsiselt. Ei piisa sellest, et praegune juhtkond ütleb „me keskendume tulevikule“. Keegi peab vastutama selle eest, kuidas kümneid miljoneid eurosid suunati ettevõtetele, mille kohta puudub igasugune arusaadav dokumentatsioon.