EKRE aseesimees Mart Helme kõne eilsel riigikogu istungil, kus arutati sundrenoveerimise teemat: “Kui pärast teist maailmasõda tulid Suurbritannias võimule leiboristid ehk siis, võiks öelda, tol ajal veel sotsialistid, tänasel päeval on nad põhimõtteliselt kommunistid, siis läks Suurbritannias lahti silmitu klassiviha õhutamine, aga ühtlasi ka silmitu maksude tõstmine. Ja klassiviha ja maksude tõstmine kombineerusid nii, et leiborid ei varjanudki, et nende põhisihtmärk on jõukamate omanike laostamine, et ühiskonnas võrdsust tekitada.
Ja nad ütlesid lordide kohta, kes tol ajal olid oluliselt suuremad maaomanikud, kui nad praegu on, sest nad on olnud sunnitud oma maavaldusi ka müüma seoses ränkade maksupoliitiliste katsumustega, et me maksustame nad surnuks. Ma vaatan seda praegust valitsust, ja teil on ilmselt täpselt samasugune kommunistlik viha kõikide ettevõtlike inimeste suhtes, kõikide omandit omavate inimeste suhtes, kõikide vabalt oma omandit väärindada, kasutada, pärandada ja nii edasi inimeste suhtes.
Me maksustame nad surnuks. Me võtame nendelt nende omandi, muutes selle omandi omandamise ja haldamise nii kalliks, et see käib neile üle jõu. Teistmoodi ei ole võimalik kõike seda, mida teie valitsus praegu teeb, absoluutselt mõista. Ja loomulikult teete te seda, kuidas ma ütlen, monopolistlike kapitalistide huvides, imperialistid huvides, ma ei tea, ükskõik mis sõna või termini me võtame, siin on võimalik terve hulk, monopolistlikud korporatsioonid ja nii edasi, kõikvõimalikke selliseid termineid on võimalik nende puhul kasutada. Sest keegi peab ju teenima selle pealt, et te inimesed nagu sidrunid mahlast tühjaks pigistate. Keegi ju teenib nende renoveerimiste pealt. Keegi ju teenib selle pealt, et te sunnite inimesed tavaliste autode pealt elektriautode peale istuma. Keegi teenib ju kõige selle pealt, mida te teete. Te olete ju hüpiknukud kellegi käes, kes paneb teile ette mingisugused uued maksupoliitilised, uued keskkonnapoliitilised, uued ühiskondlikud normid – ja teie jooksete nende järel nagu mingid Käsu Hansud. Aga ei mõtle absoluutselt inimeste peale. Ei mõtle inimeste peale, kes on vaesed, ja juba on mainitud siin: veerand Eesti inimestest on vaesed. See on ümmarguselt 300 000 inimest, kes päevast päeva lõikavad nööriga leiba, veeretavad senti sõrme vahel, kuni see tuliseks läheb. Sest neil ei ole raha. Pange, sõbrad, kes te siin vegeteerite, nagu koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt teevad, vegeteerite siin, ainult vajutate punasele või rohelisele nupule. Elage alla 1000-eurose pensioniga, renoveerige oma maja, ostke 50 000‑list elektriautot. Palun, laske käia! Laske käia, vaadake, kas saate hakkama.
Aga veerand Eesti inimesi elavad just nii, et nad ei saa seda kõige elementaarsematki endale lubada. Ma olen ise seisnud poes sabas ja vaadanud, kuidas tädikene minu ees väristab kätt ja loeb oma viimaseid sente. Ja ma olen talle öelnud, et kas te lubate, ma maksan teile selle piima ja leiva arve kinni. Oi, pojakene, ei ole tarvis, oi, pojakene, mis sa nüüd! Võtke seda kui kingitust. Sest ma näen, et ma annan sellele inimesele sellega võimaluse homme või ülehomme uuesti poodi tulla, et ta ka siis kõhu täis saab. Te ei mõtle nende inimeste peale. Ämma kapist on tore raha võtta. Tore! Kilekotiga võtame.
Aga nagu ütles minu 92-aastane ema: “Elad minu aastad, tunned minu vaevad.” 90‑aastane inimene ei renoveeri oma korterit enam. Tal ei ole selleks raha, tal ei ole mõtet seda enam teha. Milleks, kellele? Veel 90 aastat elan või? Kaks tudisevat kännukest seal kuskil Nõukogude ajal saadud korterites. Ja ma meenutan siin muide, kui Reformierakond oli veel normaalne erakond, mitte punane erakond, vaid liberaalset turumajandust pooldav erakond, siis tuli ju Eesti Vabariik. Ja mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel? Erastati Nõukogude ajal saadud korterid. Ma mäletan väga hästi, kuidas mõned tollased Riigikogu liikmed olid õudselt õnnelikud: me loome omanikekihi, me loome keskklassi, me loome inimesed, kellel on kodud, kellel on võimalik alustada uuelt lehelt omanikena, keskklassina ja olla selle ühiskonna selgroog.
Ja nüüd te murrate selle selgroo. Te ei saa sellest aru, sest teil on mingisugused Brüsseli käsulauad, ükskõik kui jaburad nad on, need on olulisemad kui seesama tädike, kes kassaaparaadi ees kätt väristab oma viimaste sentidega, see tädike ei lähe teile korda. See pensionär, kes elab alla 1000‑eurose pensioniga ja ei ole võimeline ja tal ei ole ka mõtet seda maja renoveerida, aga ta võib ka elada oma individuaalmajas, kus ta ka ei jaksa enam lund lükata ega muru niita ega midagi teha. Aga me sunnime.
See, millega teie tegelete, on kõige puhtakujulisem stalinism. Miks ma seda ütlen? Sellepärast et jällegi, siis, kui oli tarvis eraomandus kaotada, inimesed kolhoosidesse sundida, maksustati kõik need, kes keeldusid sellest, surnuks. Pandi neile sellised maksud peale, et nad oleksid pidanud, ma ei tea, missuguseid latifundiume pidama, et seda saagikust ja seda tulu saada, et stalinistliku Nõukogude Liidu maksud ära maksta. Ja seda teete teie praegu nüüd siin. Kogu see jutt, et te tõstate oma kinnisvara väärtust, ei maksa mitte halli senti ka, sest see võtab inimeselt vabaduse, paneb talle sunni. Inimene ise otsustab, kuidas on talle jõukohane. Täna panen ühe pakettakna, järgmise kuu pensionist panen teise pakettakna. Soojustan uksi-aknaid, pööninguid, keldreid nii, nagu see mulle kui vabale inimesele on jõukohane. Teie vabadus ei ole vabadus. Teie vabadus on sund, orwelllik sund, kus vabadus tähendab orjust ja orjus tähendab vabadust. Ma ei saa aru. Kas tõesti, tõesti, tõesti teil on täielik mõistuse varjutus, et te niisugustest lihtsatest asjadest aru ei saa?”