Uued Uudised

VIDEO I Mart Helme Kaja Kallasele: “Laske riiki juhtida kellelgi, kes sellega tegelikult hakkama saavad”

MART HELME SENIOR

Pärast peaminister Kaja Kallase ettekannet riigi pikaajalisest arengustrateegiat „eesti 2035“ elluviimisest pidas EKRE fraktsiooni nimel kõne Mart Helme, kes soovitas Kallasel vähem tööd teha, sest siis sünnib ka vähem kahju ja minna koos oma auhindadega muuseumisse, et riiki saaks juhtida see, kes seda oskab.

Mart Helme: “Ma olen ammu tähele pannud, et kui asjad on halvasti, siis hakatakse rääkima suurtest utoopilistest plaanidest. Strateegia 2035  – mis aasta meil praegu on? Meil on aasta 2023. Mõtleme nüüd 12 või 15 aastat tagasi. Mis siis oli? Ja kas me siis oskasime ette kujutada, mis olukord on maailmas, sealhulgas Eestis 15 aasta pärast? Ega ikka ei osanud küll. Aga näed, nüüd me oskame! Nüüd me oleme vahepeal targemaks saanud ja teame, et aastaks 2035 on niisugused asjad ja naasugused asjad. Aga tegelikult ju elu teeb oma korrektiivid, nagu rahvasuus armastatakse öelda.

Meil oli just kohtumine Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni esindajatega, kes puust ja punaseks tegid selgeks, kuidas see konkreetne majandusharu on Eestis määratud hääbumisele. Jaa, need, kes on meil erikohtlemise osalised, nagu Stark Logistics ja mõned teised firmad, hoiavad nina vee peal. Aga need, kes sõidavad Lääne-Euroopa poole, jäävad selgelt konkurentsis alla. Palju nutikamalt käitunud ja Euroopa seadusi palju omakasupüüdlikumalt ära kasutanud riikidele, nagu Leedu, Poola, Rumeenia, Bulgaaria, me lihtsalt kaotame konkurentsis. Ja see majandusharu hääbub ja selle majandusharuga seoses loomulikult vähenevad ka maksutulud. Sest raha on see, mis on ju teie valitsuse fetiš, ja teie valitsuse fetiš just nimelt selles negatiivses tähenduses. Rahvalt on vaja raha ära võtta selleks, et riik saaks laristada. Aga riik ei saa ka laristamisega hakkama.

See on ju skandaalne. Te olete meile kaks aastat rääkinud sellest, kuidas me oleme sõjas. Meil on sõjamaks – käibemaksu tõus pidi olema sõjamaks. Tore! Aga kui me räägime sellest, kuidas me elanikkonda kaitseme ja siseministeerium esitab peaaegu 200-miljonilise taotluse, et varjumiskohti kaardistada ja sisse seada, siis seda raha ei leita. Ei ole! Ei ole teil tarvis midagi, vaadake ise, kuhu põõsa alla te poete, missugusesse lepikusse te lähete. Aga, kallid sõbrad, varjumiskoht ei ole varjend.

Kõik see on meil ripakil. Sõna otseses mõttes ripakil. Ja ometi see valitsus on rääkinud meile: me oleme sõjas, me valmistume elanikkonna kaitseks ja nii edasi ja nii edasi. Aga no ei valmistu. Ei ole midagi, ei tee midagi. Tegelikult ei tee mitte midagi.

Sõidan eile hommikul tööle ja kuulan raadiost uudiseid ja seal meie ehitusfirmade esindajad räägivad sellest, kuidas ehitus on kriisis. Ehituses on praegu hõivatud umbes 60 000 inimest ja umbes kolmandiku võrra on ettenähtavalt juba lähemal ajal vaja neid töötajaid vähendada.

Kui ma vaatan, näiteks võtsin ühe ajalehe lahti. Seal oli mingi puitmajade reklaam: 25% hinnalangust, 50% hinnalangust, 45%. Jumala eest, tulge ja ostke, me oleme tootnud lattu, meil ei ole seda kuskile panna. Tulge ostke, päästke meid, et me natukenegi saaksime nina vee peal hoida! See on ju katastroof, kallid sõbrad! Kallis Kaja Kallas, see on katastroof, mille te olete küpsetanud meile!

Ma saan aru, et te teete tööd praegu. Ma saan aru, et te teete tööd, palehigis teete tööd. Ärge tehke! Äkki on parem, kui te ei tee tööd, teete vähem paha. Täiesti veendunult ütlen seda

See idiootlik ühiskonna lõhestamine selles keerulises olukorras, kus me oleme, võiks ära lõppeda. Aga te ei oska teistmoodi. Teil peab olema sisevaenlane. Teil peab olema keegi, kes on paha, kes lööb rusikaga laua peale, kui te teete siin midagi, mis ei ole tegelikult seadustega kooskõlas.

See katastroofikurss, millele te olete viinud Eesti demograafiliselt, majanduslikult, julgeolekupoliitiliselt, see on andestamatu. Ja seepärast ma ütlen teile: te saate ilusaid auhindu ja preemiaid, andke need muuseumisse ja minge ise ka muuseumisse! Laske riiki juhtida kellelgi, kes sellega tegelikult hakkama saavad ja kes julgevad teha raskeid otsuseid, aga raskeid otsuseid, mis inimeste elu paremaks teevad, mitte inimesi jalge alla ei talla.”

Exit mobile version