Uued Uudised

VIDEO I Martin Helme majanduse päästmisest: “Kõigepealt tuleb langetada makse”

MARTIN HELME

Tänasel EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul oli üheks eesmärgiks kaardistada see olukord, mis meie majanduses häda on ja kuidas sellest välja tulla. “On selge, et Eesti majandus on kriisis. See kriis juba teeb haiget inimestele,” kõneles EKRE esimees Martin Helme.

Ta jätkas: “Ja see kriis loomulikult väljendub ka selles, et meil on eelarvekriis, aga eelarvekriis on selle tagajärg või sümptom. Igas probleemolukorras on klassikaline küsida, kes on süüdi ja mida teha. Ja küllap me kõik oletame, et EKRE toetajate hulgas on esimene vastus, et süüdi on Kaja Kallas ja Reformierakond.

Pigem tuleks küsida, mis on lahti või mis on valesti, mis on viga, ja siis leida sellele oma mingeid lahendusi. Uuesti kordan üle: see, millega maadleb meie tänane valitsus ehk lakkamatu peaga vastu laua tagumist, et eelarve tasakaalu saada, ise seda eelarve miinust kogu aeg suurendades ja defitsiiti suurendades, see on sümptom. See on meie majanduse kriisi tagajärg. Põhjused on mujal ja minu meelest tuli eelmisest ettekandest üsna ilusti see välja mõnes vastuses, et meil on olematu majanduspoliitika. Juba pikki aastaid ei ole Eestil olnud normaalset majanduspoliitikat. Mul vahel tekib mulje, kui ma vaatan seda, mismoodi valitsetakse siin liberaalide juhtimisel Eestit, et lapsikult õhinapõhine ja kilplaslik riigivalitsemise mudel on meil. Paneme aga jälle mingi uut värvi lindikese rinda ja loobime loosungeid ja siis ongi mõneks ajaks jälle hea soe tunne. Aga see ei aita meid.

Kui üritada tuvastada, mitte minna liiga kaugele ajaloos tagasi, üritada tuvastada, kus siis läks asi valesti meil majanduses ja ka rahanduses, siis minu hinnangul on niimoodi, et viimane normaalne aasta oli 2019. Jah, kindlasti oli ta normaalne aasta ka sellepärast, et siis olid valimised, millele järgnes EKRE saamine valitsusse, aga tegelikult eks me teame, et 2020. aastal tuli koroona, 2021. aastal energiakriis ja 2022. aastal sõda. Ja need kõik kindlasti omasid väga suurt mõju nii meie majandusele kui ühiskondlikele meeleoludele laiemalt. Kui me vaatame, mis on viimased kolm aastat või 3,5 aastat toimunud, siis kindlasti tuleb ümber lükata siin palju korrutatud väited Kaja Kallase ja teiste reformierakondlaste poolt, et meil on, ma ei tea, kuidagi hästi läinud ja meie inflatsioon on madal. No ei ole! Võrreldes 2019. aastaga tänase päeva seisu on Eesti olnud ikkagi Euroopa kõige rängema inflatsiooni käes. Me oleme kaotanud umbes kolmandiku oma ostujõust või raha ostujõust selle aja jooksul.

Ja kui me võtame siis neid reageeringuid kriisidele, üksikult lahti võttes, siis 2020. aastal, kui tehti lisaeelarve, siis selle lisaeelarve keskne eesmärk oli toetada Eesti ettevõtlust ja Eesti tööturgu. Jah, see tuli riigieelarve süveneva miinuse hinnaga, aga tulemuseks oli Eesti kõige kiirem taastumine koroonakriisist. 2021. aastal, kui saabus energiakriis ja võimul oli juba uus valitsus, siis keskne eesmärk valitsusel oli hoida eelarve tasakaalu ja selle tagajärjeks oli see, et majandus keeras langusesse, inflatsioon plahvatas ja sealt edasi hakkas ka eelarve positsioon halvemaks minema. 2022. aasta sõjale reageeriti täpselt samamoodi, minu hinnangul valesti. Aga selle jätame kõrvale. Selle põhimõju eelarvele loomulikult oli väga suur miinus, mis tuli meie maksumaksjate taskust Ukrainale antud toetustega, need ei ole väikesed summad, mis mis on tulnud kanda.

Aga kui üritaks tuvastada, mis on Eesti majanduse põhiprobleem, siis mina loetleksin, need ei ole keerulised, kõik ei ole mingi raketiteadus. Mina tuvastasin need niimoodi. Meie põhiprobleem kõigepealt on madal tootlikkus. Ka eelmine ettekanne rääkis sellest, et kuidas meil on sektoreid, mis on väga kõrge tootlikkusega ja need sektorid on tegelikult suured maksumaksjad, suured eksporditulutoojad, nendel sektoritel on praegu äärmiselt raske. Aga kui me räägime suurest makromajanduslikust pildist, siis meil on madal tootlikkus. Teiseks, Eesti ettevõtluse, Eesti majanduse konkurentsivõime on viimastel aastatel katastroofiliselt vähenenud, ettevõtluse konkurentsivõime on langenud. Ja kolmandaks, meil on väike ja langev inimeste ostujõud. Ja see puudutab nüüd konkreetselt nii majandust, suurt majanduspilti, kui see puudutab igat üksikut inimeste eraldi. Kui veel aastani 2020 inimeste reaalne ostujõud kasvas, 2020. aasta oli aasta, kui Eesti inimeste ostujõud kasvas ja hinnad langesid, siis alates 2021. aastast, sellest ajast, kui Kaja Kallas võimule on tulnud, on inimeste ostujõud igal aastal vähenenud. See tähendab, et inimesed on reaalselt vaesemaks jäänud, hoolimata sellest, kas neil on palk tõusnud või pension tõusnud.

Tootlikkust veab alla mitu asja või tootlikkuse kasvu pidurdab mitu asja. Esiteks loomulikult suur avalik sektor. Avalik sektor ei tooda mitte midagi, avalik sektor kulutab ära seda ressurssi, mida erasektor toodab. On hästi lihtne sihukene suur tõde majanduses. Me kõik saame aru, meil on vaja sõjaväge, me kõik saame aru, meil on vaja õpetajaid, päästjaid, meil on vaja ka lihtsalt ministeeriumi ametnikke ja kohaliku omavalitsuse ametnikke. Lihtsalt nii on vaja, ühiskond ilma nendeta ei tööta. Aga majanduslikus mõttes kõik peaksid aru saama ka sellest, et nad on puhas kulu. Nad ei tee ise rikkust juurde mitte kuidagi. Ja meil on väga suur avalik sektor. Veelgi enam, kuigi avaliku sektori töötajate numbrid võrdluses muu Euroopaga ei ole teab mis hullud, siis see avalik sektor on meil väga raiskav. Nii et see on probleem, millega peaks tegelema ja millega vähemalt juttude järgi või sõnades tegelevad peaaegu kõik poliitilised jõud. Sellesama avaliku sektori üks suur koormakivi Eesti majanduse kaelas on see, et ta pidevalt suurendab bürokraatiat.

Ja ma ei räägi siin sellisest bürokraatiast, millega puutub kokku tavaline inimene, ma ei tea, kui ta läheb endale laste kooli [minekul] esimese klassi ranitsatoetust küsima. Me räägime siin päris ettevõtluse, suure ettevõtluse pidevast koormamisest ebamõistlike aruannetega, ebamõistlike investeerimiskohustustega, ebamõistlike lõivudega. Me kõik oleme ju näinud siin saalis eelnõusid, kus öeldakse, et ei-ei-ei, seda 1000- leheküljelist keskkonnaaruannet peab täitma ainult ettevõte, millel on üle 500 töötaja. No ka sellel 500 töötajaga ettevõttel 1000- leheküljelise aruande täitmiseks on vaja võtta tööle, ma ei tea, kui mitu inimest, osta, ma ei tea, mis arvutiprogrammid, palgata, ma ei tea, kui mitu tundi advokaate, konsulteerida, ma ei tea, kui mitu tundi bürokraatidega, kas mõnes ametis või ministeeriumis. See on tohutu töömaht, millel on tohutu kulu taga, millest kasu ei ole peaaegu mitte midagi. See suur bürokraatia vohab kogu aeg. Tuleb ka eraldi ära märkida muidugi, et suurem osa sellest bürokraatiast tuleb meile Brüsselist, aga asja teeb halvemaks meie enda avaliku sektori murdmatu instinkt igale asjale kolm vinti peale keerata.

Madalat tootlikkust pärsib ka see, et meil on liiga väike või liiga vähe investeeritakse tootmisse. Just tootmisse, jälle eelmisest ettekandest kuulsime, et investeeringute tegemine kuldmune munevasse sektorisse on väga raske tulema, sellepärast et meil on nii poliitilised protsessid kui, ma ütleksin, ideoloogilised protsessid, mis kõik karjuvad sulle näkku, et ei-ei-ei, selles sektoris sul tulevikku ei ole. Minu meelest parim näide siin praegu on see häbiväärne ja kuritegelik jant, mis käib uue õlitehase ümber. Siis, kui oli raha odav, siis me tegime otsuse käivitada veel üks õlitehas Ida-Virumaal, annab kõrgepalgalist tööd, puhas eksporditulu, tohutud maksutulud Eesti riigile ja kõrge lisandväärtus. Aga ei! Puht ideoloogilistel põhjustel seegi investeering on nüüd pandud seisma, 350 miljonit eurot seisab lihtsalt. Niisuguse näite varal näidake mulle investoreid, kes tulevad tegema suurt põhimõttelist investeeringut Eesti tööstusesse. Ükskõik, kas need investorid on välismaised või kodumaised, näkku karjutakse ju sulle, et sinu investeeringu vastu töötab kogu Eesti riik oma haldusaparaadiga. Ja ei tee keegi sulle investeeringut tootmisse. Selle eest nimetatakse meil investeeringuks muidugi igasuguseid muid kulutusi, alates Rail Balticust, mis ei ole mingi investeering, vaid lihtsalt raha mahavalamine. Investeeringuks nimetatakse meil tihtilugu ka asju, mis on parimal juhul allegooriliselt investeeringud.

Investeering ei ole avaliku sektori palgatõus, midagi teha ei ole, avalikul sektoril on ka palka vaja, konkurentsivõimelist palka vaja, aga see ei ole investeering, see on ikka kulu suurendamine lihtsalt. Investeering on see, kui sa paned raha sisse, see raha tuleb tagasi ja kui ta on tagasi tulnud, siis tuleb veel juurde, teenib sulle juurde. See on investeering, mitte miski muu ei ole. Nii et meil on krooniliseks muutunud olukord, et meil erasektor tootmisse ei taha investeerida, ja see on puhtalt riigi poliitika tagajärg. Meil on langenud ka konkurentsivõime, konkurentsivõimele on mõjunud just viimased aastad hävitavalt. Kõigepealt energiahinnad. Üks saatuslikumaid vigasid, mis viimastel aastatel Eestis on tehtud, ma ütleksin, et me võime tagasi minna aastasse 2009, 2008.–2009. aasta kriisi, kus reageeriti täpselt valesti, põhimõtteliselt valesti kriisile, mille tagajärjeks oli 10 aastat vinduv kriis, tohutud negatiivsed sotsiaal-majanduslikud, regionaalpoliitilised tagajärjed. Eesti majandus kaotas 10 aastat ja sama suurusjärguga viga tehti 2021. aasta sügisel, kui reageeriti valesti energiakriisile. Sellele järgnes inflatsioonilaine, mis on, ma kordan, üle Euroopa kõige rängem olnud. Ja inflatsioon on selles mõttes äärmiselt majandust õõnestav protsess, see sööb ära ettevõtete varud, inimeste varud. See tekitab ettevõtetele palgasurvet, mis omakorda nõrgestab või hävitab meie ettevõtete konkurentsivõimet. See suurendab intressikulu, on juba suurendanud väga rängalt intressikulu, mis omakorda pärsib investeeringute tegemist nendesse tootmistesse, millest just rääkisin. Ja loomulikult eraldi paugu siis kogu sellele investeeringuõhkkonnale annab maksutõusude koorem, mis meile kaela valatakse, maksuhaak.

Nüüd ostujõust ka mõni sõna. Hoolimata juttudest, et Eesti on hirmus väike turg ja väike majandust, on tegelik tõsiasi see, et sisetarbimine on üks majanduskasvu, majanduse edenemise põhimootoritest. Sisetarbimine on jätkuvalt üks olulisemaid sambaid, mis meie majanduskasvu veab. Kui inimestel on raha, siis tarbivad nad teenuseid, ostavad asju. Paljud nendest asjadest, mis nad ostavad, on kodumaal toodetud, ja see veab meil majandust, see omakorda veab meil palgakasvu, see omakorda veab meil maksukasvu. Nii et see, mis on tehtud viimastel aastatel meie inimeste ostujõuga, on otsese negatiivse tagajärjega olnud ka kogu meie majanduskasvule ja loomulikult ka eelarvele.

Mida teha? See on see põhiküsimus. Kui me siin peame poliitilist debatti tänase Eestit hävitava valitsusega, siis kogu aeg hüpatakse meile näkku: aga mis see teie plaan on? On plaan, väga hea plaan on. Jah, ma arvan, et eelarve miinus on probleem. Eriti praeguses intressikeskkonnas on eelarve miinus probleem, aga seda probleemi tuleb lahendada absoluutselt teistmoodi, kui tänane valitsus lahendab. Kõigepealt tuleb langetada makse. Igal juhul tuleb langetada makse, mitte tõsta, mitte hoida, vaid langetada makse ja just keskenduda tarbimismaksudele ehk sellele, et Eesti inimeste tegelikku ostujõudu parandada. Käibemaks, aktsiisid esimeses järjekorras, mitte mingil juhul mingeid automakse ja mingisuguseid kinnisvaramakse, mitte mingil juhul. Teiseks tuleb ära teha seda, mida ammu oleks pidanud, kohe oleks pidanud tegema, millest me rääkisime, kõik need 2,5 aastat oleme rääkinud: elektri hind alla. Elektri hind on puhtalt regulatiivse keskkonnaga kalliks aetud. Sellest räägib meile järgmine ettekanne. Aga elektri hind on võimalik alla tuua ja tuleb alla tuua. See annab meie majandusele kohese tohutu hüppejõu.

Kolmandaks, vähendada bürokraatiat, oluliselt tuleb vähendada bürokraatiat ja seda tuleb loomulikult teha, mitte niipidi, et laseme siit ja sealt mõned ametnikud lahti. Need ametnikud saab lahti lasta pärast seda, kui nendelt ametnikelt on funktsioon ära võetud, ei ole vaja neil seda tööd teha ja siis saab ka töökoha ära kaotada. Me räägime planeeringuseaduse muutmisest, mis muudab näiteks teedeehituse, majade ehituse, aga ka tööstusobjektide ehituse kiiremaks ja selle tõttu ka odavamaks. Me räägime keskkonna regulatsioonist, mis praegu liigub, noh, ülehelikiirusel täiesti vastuvõetamatuks suunas. Vähendada tuleb keskkonnabürokraatiat, mitte suurendada. Me räägime kõikvõimalikest loamenetlustest. Parim näide, ma jälle toon sellesama Auvere näite, et 350 miljonit seisab, sest mingid ametnikud panevad sitsima. Me räägime aruandlusest, 1000-leheküljelised aruanded, mida tuleb esitada küll selle kohta, kui palju see CO2 oled kulutanud, küll selle kohta, kus sul asub ravimikarp kuskil korrusel. Ja lõivud. Eelmisel nädalal oli meil siin riigilõivude tõstmise, mitme erineva riigilõivu tõstmise eelnõu. Jälle liigub tänane valitsus täpselt vales suunas, neid tuleb vähendada ja mõned üldse ära lõpetada.

Neljandaks, riiklikud investeeringud, riiklikud investeeringud päris asjadesse. Neljarealised maanteed, Saaremaa sild, tuumajaam loomulikult tuleb ära lõpetada ja samal ajal teise käega ära lõpetada riiklikud investeeringud põhimõtteliselt suurejoonelistesse petuprojektidesse, nagu Rail Baltic või riiklikud riskifondid, mingid BaltCapid ja mis meil siin kõik on. Viiendaks, toetada erasektori investeeringuid. Kõige rohkem saab seda toetada loomulikult selle kaudu, et sa lood normaalse poliitilise keskkonna või normaalse poliitilise õhkkonna, kus sa ei räägi sellest, kuidas kõik kohe-kohe tuleb ära lõpetada, kõik tuleb kinni panna ja siis me oleme õnnelikud. Aga loomulikult on siin olemas praktilised viisid. Normaalselt tuleb tööle saada see, mis vanasti oli KredEx, kus me põhimõtteliselt ilma raha välja käimata anname riiklike käenduste ja riiklike tagatistega võimaluse erasektoril vähendada oma investeerimiskulu. Saavad laenusid soodsamalt eraturult ja maksumaksja ei pea üldse seal vahel oma rahaga olema, aga riik seisab selja taga.

Ning kuuendaks ja see on nüüd väga suur teema, ma ei jõua seda käsitleda oma ettekandes, aga põhimõtteliselt tuleb selge sõnaga öelda, et meie ühiskond, meie riik kirjutab ennast välja kliimahüsteerikute hullumajast. Selle hullusega, selle jaburusega, selle loosungite peal seisva valede maailmaga me lihtsalt kaasa ei lähe. Ning seitsmes, jälle pikalt rääkida ei saa, aga see nõuab ka minu meelest struktuurset reformi töötukassas. Meil on vaja tegelikult toetada nüüd juba käimasolevas kriisis tööturgu. Me näeme, kuidas tööpuudus hakkab muutuma väga tõsiseks probleemiks. Ümberõpete ja muude taoliste tööturumeetmetega ikkagi stabiliseerida tööturgu järgnevatel aastatel.

Need on need asjad, mida teha. Kui need asjad normaalselt ära teha, siis võib-olla mõnel järgneval aastal on veel eelarve miinus suur, aga põhimõtteliselt sealt edasi liigume me normaalse riigirahanduse suunas samuti.”

 

Exit mobile version