Uued Uudised

Viha – kas mürk või kütus? Miks me ei tohi oma “negatiivseid” tundeid alla suruda?

Kas oled märganud, et viha on meie ühiskonnas justkui keelatud emotsioon?

Kui oled kurb, siis lohutatakse. Kui oled rõõmus, elatakse kaasa. Aga kui oled vihane, öeldakse kohe: “Rahune maha” või “Ära tee stseeni”.

Meid on dresseeritud uskuma, et viha on “halb” ja selle allasurumine on voorus. Tegelikult on see vastupidi. Emotsioonide allaneelamine ei ole tugevus, vaid mürk. Inimene, kes kaotab võime vihastada, kaotab tegelikult võime enda eest seista.

Viha ei ole vaenlane, vaid kütus.

Kas viha on kurjus? Lühike vastus: Ei ole.

Ära aja segamini viha ja kurjust. Kurjus on see, kui sa tahad teisele teadlikult halba teha. Viha on aga bioloogiline häiresignaal. See on nagu punane tuli armatuuris.

Kui sa paned käe tulisele pliidile, tõmbad käe ära, sest valu pole “paha” – valu päästis su käe põletusest. Viha on hinge valu. See on signaal, mis karjub: “Midagi on valesti! Minu piiridest on üle sõidetud! Siin ei ole õiglust!”

Kui sa keelad endal vihastada, siis sa keelad endal tajuda ebaõiglust. Inimene, kes kunagi ei vihasta, ei ole “püha” – ta on oma selgroo kaotanud. Ta on alla surutud ja ükskõikne.

Miks meile viha vaja on?

Viha on kütus. Puhas, kõrge oktaanarvuga kütus.

Ilma vihata ei oleks maailmas ühtegi vabadusvõitlust türannia vastu. Ilma “püha vihata” ei kaitseks isa oma peret ega ema oma last. Viha funktsioon on panna meid tegutsema siis, kui meie väärtusi rünnatakse.

Probleem pole tundes, vaid selles, kuhu sa selle kütuse valad.

Alla surutud viha: see on nagu mootorisse kogunev tahm. See muutub kibestumiseks, küünilisuseks ja lõpuks infarktiks. Sa mürgitad iseennast.

Kontrollimatu raev: see on plahvatus. Sa lõhud ja laamendad. See on mürk teistele.

Suunatud viha: muutub otsustavuseks ja tegevuseks. See on ehitav jõud.

Mida ütleb iidne tarkus?

Isegi Piibel – raamat, mille tuumaks on armastus ja rahu – ei mõista viha hukka. Vastupidi.

Kiri efeslastele (4:26) sõnastab selle tabavalt: “Vihastage, aga ärge tehke pattu!”

See lause on psühholoogiliselt geniaalne, sest see loob selge tasakaalu: sul on luba tunda (vihasta!), aga sul on vastutus käitumise eest (ära tee pattu). Ka Jeesus tundis viha – ta ajas templis rahavahetajate lauad ümber, sest pühapaik oli muudetud turuplatsiks. See oli “õiglane viha” – mitte isiklik solvumine, vaid reaktsioon ebaõiglusele.

Kõige ohtlikum ei ole viha, vaid “leige olek” – see, kui sul on kõigest savi. Viha näitab, et sa veel hoolid.

Kuidas vihaga toime tulla?

Eestlane on meisterkannataja. Ehk on see kood meie DNA-sse kirjutatud läbi sajanditepikkuse võõrvõimu ja pärisorjuse?

Ajalooliselt oligi maarahva peamine ellujäämisstrateegia “pea madalal hoidmine”. Mõisasaksa ees viha näitamine tähendas peksu või surma, viha allaneelamine aga elu. Kuid me ei ela enam mõisasakste all. See, mis kunagi aitas meil rahvana püsima jääda, on täna muutunud meie isiklikuks vanglaks.

Vana “orja tarkus” – kannata ja ole vait – on 21. sajandil muutunud terviseriskiks. Me neelame emotsioone alla, kuni keha murdub või vaimne tervis üles ütleb. See peab lõppema.

Järgmine kord, kui tunned, et vererõhk tõuseb, ära häbene seda. Küsi endalt:

“Miks see mind häirib? Mis väärtust siin praegu rünnatakse?”

Ja siis kasuta seda energiat. Ära raiska seda anonüümseks sõimuks kommentaariumis. Kasuta seda kütusena, et seada piire, parandada oma elujärge, teha trenni või seista oma tõekspidamiste eest avalikult.

Viha on nagu tuli – kontrolli alt väljas olles põletab see su maja maha, aga kaminas on see elutähtis soojus. Õpi oma tuld valitsema, mitte kustutama.

Mikk Saar / Juured Betoonis

Exit mobile version