Meedias loeme kirumist võimupartei poliitikute suunas. Rahulolematud on tänases situatsioonis kõik rahvakihid, sealhulgas mõjukad ettevõtjad. Võimuerakondade reitingud on tugevalt langenud, mis näitab rahva ootust muudatustele. Muudatusi ei tule, sest võimuparteidel puuduvad ideed elu paremaks muutmiseks, samas teistel aegadel kätte võidetud positsioone ning laekuvat tasu käest anda ei taheta. Kohtade jaotus Riigikogus on selline, et erakorralisi valimisi läbi viia ei õnnestu.
Kes ikkagi saaks võimupoliitikuid mõjutada, enne kui Riigikogu ja Valitsuse autoriteet rahva silmis täiesti mutta vajub? Selleks on kindlasti erakondade liikmed. Nemad valisid erakondade volikogud ja juhatused – need koostasid saadikute nimekirjad ja esitasid ministrite kandidaadid. Volikogud ja juhatused kinnitasid programmid. Nüüd oleks erakondade liikmetele kohustus enda poolt korraldatu korda ajada – sundida oma saadikuid ja ministreid tagasi astuma või erakorralisi valimisi korraldama.
Poliitika ja eetika on lahutamatud. Volikogude liikmete ja juhatuste moraalsus pole ainult isikliku eetika küsimus, vaid sotsiaalse harmoonia ja riigi stabiilsuse aluseks. Me ründame Moskva patriarhaadile alluvat kirikut kui julgeolekuriski, kuid samas on kõrval võimuerakonnad ja nende liikmed samasuguse julgeolekuriskiga. Mille poolest õieti erineb erakonna omakasupüüdlik volikogu või juhatuse liige Eesti riigile väidatavalt riske väljendavatest vaimulikest? Me nõuame nunnadelt moraalset puhastumist, aga ei nõua seda eesti rahvale risuks kaelas olevatelt erakondade liikmetelt!
Erakonnad võivad esindada erinevaid lähenemisi riigiasjade korraldamisele, kuid ühine peaks olema valitsemine vooruse läbi. Erakonnad ja nende liikmed kui rahva poliitilised juhid peaksid siiralt hoolima rahva heaolust ja tegutsema kaastundega ning välistama oma erakonna liikmete kui kitsa ringi omakasu. Oluline pole erakondlik otstarbekus või omakasu, vaid õiglus. Erakondade liikmed peaksid olema usaldusväärsed, siis oleksid nende poolt esitatud saadikud ja ministri ka usaldusväärsed. Kui erakondade liikmed on inimesekesksed ja alandlikud oma rahva (ka väljaspool erakonda) suhtes, siis me vaevalt isegi märkaksime poliitilist juhtimist.
See, mis toimub praegu võimuerakondades – ühelt poolt erakondliku kuuluvuse vahetamine poliitilise kasu nimel, põhimõtteta kauplemine jne, – teiselt poolt erakondade liikmete mittesekkumine näitab ka tavaliikmete moraalitust.
Võib-olla peaks meedia selle kõrval, et küsida saadikutelt ja ministritelt „miks te seda või teist just niimoodi teete?“ küsima ka tavaliikmetelt „miks te lubate“. Erakondade liikmete nimekirjad on avalikud. Ja kui meedia ei taha erakondade lihtliikmetele küsimusi esitada, äkki peaks me ise küsima oma trepikoja naabritelt ja tuttavatelt, miks nad lubavad erakondade liikmetena oma poliitikutel rahva (sealhulgas meie endi) huvide vastaselt käituda? Kui lihtliikmed tunnistavad, et nende arvamusel pole erakonnale mõju, siis miks nad erakonnas üldse on? Muide – ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled! Ütle, millises erakonnas sa vaikselt tiksud ja ma ütlen, kas sa üldse erined erakonna omakasupüüdlikust poliitikust!
Alver Aria