Justiits- ja digiministeerium on jälle näidanud oma tõelist palet. Kantsler Tiina Uudeberg ja asekantsler Rait Kuuse määrasid ühekordsed preemiad ametnikele, kes andsid „nõutust suurema panuse“ Eesti ja Rootsi vanglarendi lepingu ettevalmistamisel. Argo Tomingas sai 2000 eurot, Priit Post 2000 eurot ja Risto Lindeberg 1500 eurot. Kokku mitu tuhat eurot maksumaksja raha anti välja selle eest, et Eesti riik tooks maale karja eksootilisi pätte.
Millal „nõutust suurem panus“ muutub võimupiiride ületamiseks on eraldi küsimus. Vangide leping on järjekordne globalistidele kasulik tehing. Rootsi võib tuua Tartu vanglasse kuni 600 oma kinnipeetavat, Eesti tagab neile ruumi, personali, turvalisuse, meditsiini ja IT-lahendused. Rootsi maksab 300 vangi eest aastas 30,6 miljonit eurot, esimesel aastal 23 miljonit. Paberil tundub, et jääb natuke kasumit. Tegelikkuses on tegemist Eesti julgeoleku ja suveräänsuse mahamüümisega.
Just sellised on globalistlikud mehhanismid. Probleemid, mille on tekitanud Rootsi massiimmigratsioon ja pehme kriminaalpoliitika, veeretatakse Eesti maksumaksja õlule.
Meie vanglad muutuvad Rootsi hargmaise kuritegevuse prügilaks. Sinna tuuakse inimesi, kelle hulgas on palju jõugukurjategijaid, vägivallatsejaid ja muid kaake, kes on tulnud Rootsi nn multikultuursuse eksperimendi käigus.
See on klassikaline muster: kohalikud võõrvõimude sulased ja kahjurid teevad ära musta töö, saavad seejärel heldelt preemiaid ja varem või hiljem neid edutatakse. Nad ei teeni eesti rahva ega Eesti riigi huve.
Nad teenindavad Stockholmi, Brüsselit ja rahvusvahelist globalistlikku võrgustikku, mis peab suveräänseid rahvusriike vaid takistuseks. Eesti riigimasin on kaaperdatud. Riigiametnikud premeerivad üksteist maksumaksja rahaga tehingute eest, mis on paljudele Eesti kodanikele täiesti vastuvõetamatud.
Helle-Moonika Helme on seda lepingut nimetanud riigireetmise katseks. EKRE on kogu aeg rõhutanud, et Eesti vanglad ei ole Rootsi prügila. Me ei pea maksma oma rahaga selle eest, et Rootsi ei suuda oma multikultuuri fantaasia läbikukkumise tagajärgedega hakkama saada. Selle asemel, et hoida kinni Eesti inimeste turvalisusest ja suveräänsusest, kingitakse meie taristu ja raha nurjunud sotsialistlikule kuningriigile.
See lugu ei ole lihtsalt paar tuhat eurot preemiaid. See on sümptom. Kaaperdatud riigis premeeritakse neid, kes riiki kõige rohkem kahjustavad. Globalistlik klikk ja nende kohalikud käsulased tunnevad end mugavalt, sest nad teavad, et süsteem kaitseb neid.
Kuni Eesti rahvas seda ei muuda, jätkub sama muster aegade lõpuni – üha uusi „kasulikke“ lepinguid, üha uusi preemiaid ja üha rohkem võõrvõimude teenimist Eesti pinnal.
Aeg on see kaaperdamine lõpetada, väike vihje – valimised lähenevad.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.06.2026