On olemas terve kategooria sõnu ja sõnaühendeid, mille kasutussagedus on eesti keeles mitte nullilähedane, vaid ongi null ja see pole spekulatsioon, vaid selge ja armutu statistika. Põhiliselt on kadumas või kadunud moraaliga seotud sõnavara – millal te viimati lugesite kuskilt avalikust tekstist viimati mehelikkusest või naiselikkusest kui sellistest?!
„Vajame mehelikke mehi“ sellise pealkirjaga artikli üllitas hispaania päritolu ajakirjanik Itxu Diaz. Aeg on uuesti meheks hakata, seejuures mehelikuks meheks – just selline vaidlus lõõmab Ameerikas praegu.
Mis toimub nende isenditega, kes alles hiljuti olid nõus liigituma nais- ja meessooks, kuid nüüd on endaga niivõrd puntrasse aetud, et ei suuda enam vahet teha ega endaski selgusele jõuda!?
USA tahab õnneks selleski esirinnas olla nagu igal pool ja põhjust on küllaga – olgu selleks transgenderite kultus ja hullumiseni arenenud vaimustus kõikvõimalike seksuaalvähemuste üle. No kui tõesti pole olusemaid asju maailmas kuid need, mis teha! Kui kaua kestab see jama nagu cowboy kui mehelikkuse kultus?!
Põrkuvad kokku hoopis tegelased, kellest üks on oma mehelikkuse riismetel konutav cowboy ja teine sotsiaaltöötaja. Viimane on loomulikult demokraat ja seega peabki tõeline ameerika mees automaatselt juba olemuslikult kogu aeg kriisides vaevlema. Ta peabki seda taluma ja pidevalt käima teraapias, mida määrab demokraadist sotstöötaja. Vaat see ongi see mürgine mehelikkus, mida cowboy endas kannab.
Selline mehelikkus on sotstöötaja arvates just see, mis võib pöörduda õilsa ja vikerkaarevärvilise ühiskonna vastu, see tähendab vallanduda väljapoole. Muidugi on olemas võimalus, et see purskub sissepoole ja see tähendab drastilist enesetappude arvu kasvu. Huvitav, mida arvab selle kohta nokulaulude esitaja blondiin või meie praktilise eetika (siinne leiutis?!) ema Margit Sutrop?!
70% enesetappudest USA-s sooritavad just valged mehed, kes moodustavad vaid „tühise“ 30% elanikkonnast, vaat sinna oleme jõudnud. Vaata SIIT ja SIIT
Mis asi on siis lõppude lõpuks see paljuräägitud mehelikkus?! Üks määratlus – naistele on vaja meestes truudust, südametunnistust ja vaprust (Millal kuulsite neid sõnu viimati?! Nooremad pole üldse kuulnud?!). See määratlus pärineb, muide, 1870. aastal avaldatud raamatust „Kuidas naised hindavad mehi?“, praegu oleks vist isegi selline küsimuse püstitus kõigepealt meinstriimi esikülgedel ja juba järgmisel päeval alustaks prokuratuur menetlus mingi diskrimineerimise paragrahvi alusel.
On ka mõni hilisem määratlus, nagu näiteks: džentelman peab endas segama kaks äärmust – ta peab oleme mees rauast ja verest, samal ajal aga ka mitte end pealesuruv, otsekui külaline eeskojas, pehme, tagasihoidlik ja märkamatu. Sedamoodi ütles Clive Louis, „Narnia Kroonikate“ autor.
Ka Diaz pakub meile välja omapoolse versiooni – „julge, elegantne ja õilis mees – parim seltskond võrreldes ara, põlatud ja pehmost reeturiga, kes pidevalt tuhnib oma isiklikes probleemides“.
Kuidas ometi on see nii läinud suure osa manduva (vastus siin ongi?!) lääne ühiskondadega ja kust on üldse see toksilise mehelikkuse mõiste tulnud?! Sellesama mehelikkuse, mida on vaja lämmatada, kiruda ja mis on vaja maha matta? Me näeme ja tajume kohe, kui see seltskond meid vihkab, normaalsus on neile mingi asi, mis normaalsuse hulka ei kuulu ja sinna ei mahu.
Seejuures jääb normaalsetel ehk konservatiivsetel märkamata see, kuidas nad tegelikult ka iseennast vihkavad ja nad end nii ühiskonna kui ka tsivilisatsioonina hävitavad. Aga märkama peaks ja seda juba seetõttu, et end sellest katkust eemale hoida ja kuna nad on omavahel niikuinii kogu aeg kisklemas, siis oleks ilmtingimata vajalik neil lisaks leida veel ka väline vaenlane ja selge on see – lihtsaim on see leida terve mõistuse näol! Tuleb see vaid tembeldada barbaarsuseks, sallimatuseks, natsismiks või variante on veel.
Diazi arvates pole siin süüdi feministid, vaid hoopis sotsioloogideks nimetatud (päris sotsioloog nii ei tee!) äraostetud sulid, kes on suurte rahade eest lõbustanud end igasuguste kunstlike konstruktsioonide tekitamisega ja et need on vahel karjuvas vastuolus kehtivate loodusseadustega, pole uue aja lõssenkistidele mingiks takistuseks.
Ameerikas tuuakse näitena tollest samast toksilisest maskuliinsusest esile nii Schwarzenegger kui Trump (mõlemad muidugi vabariiklased) ja väidetakse, et kumbki pole olemuslikult suutelised ühiskonnas domineerima. Homode ehk siis õigetega on asi loomulikult vastupidi – nemad ongi kutsutud (kelle poolt küll ometi) seda dominanti kehtestama.
Domineerivas mehelikkuses olevat süüdi aga just naised. Vaat nende süü on selles, et nad on kogu aeg püüdnud meestele meelehead valmistada! Tegelikult peitub siin iva – see võitlev feminism ongi see, mis hävitab mitte ainult naiselikkuse, vaid ka naise enda. See ajab naised topeltlõksu – kõigepealt hakatakse eitama oma bioloogilist sugu ja sellega kaasneb loomulik viha kõige meheliku (ka käitumise) vastu. Katsuge aru saada – feministid nõuavad naistelt seda, et nad võtaksid meestelt üle kõik selle, mida nad meeste juures vihkavad!
Andres Raid, ajakirjanik
