„Olümpia on käima läinud ja jälle hiilatakse sententsidega, millega oma juttu kaunistada. Paraku on siin aga üldlevinud pahega ja see seisneb selles, et kasutatud tsitaate kasutatakse valesti või väänatakse neid suisa suvaliselt.
Kes poleks kuulnud – „Terves kehas terve vaim (mens sana in corpore sano)“?! Juvenaliselt pärinev sentents tähendab paraku midagi muud – originaalis on tegemist ülekutsega – et oleks terves kehas terve vaim. Tegemist on eesmärgi püstitusega, ideaaliga, mitte konstanteeringuga, et nii lihtsalt on.
Neid palju valesti ja palju kasutatud fraase on teisigi. „Surnutest halba ei räägita“ originaal on paraku jätkuga – „ja kui, siis ainult tõtt“. Vahe on oluline, kas pole?! Tekst ise pärineb Philonilt ja see on ajaloolase Diogenese poolt tuntuks tehtud.
„Õpi kogu elu“ – jälle kulumiseni levitatud fraas. Seneca originaal kõlab pisut teisiti – „Ela oma aeg, õpi pidevalt seda, kuidas elada“.
Kes ei oleks kuulnud jesuiitide liidrile Ignatius Loyolale omistatud fraasi – „Eesmärk pühendab abinõu“?! Jesuiitide ordu asutaja ütles pisut teisiti – „Kui siht on hinge (vaimu) päästmine, siis pühitseb eesmärk abinõu.“
Või võtame Pliniuse fraasi – „In vino veritas“ – „Veinis peitub tõde“. Siingi on tegemist pooliku fraasiga, tervelt nägi ta välja nii – „In vino veritas, in aqua sanitas“ ehk teine pool lisab sinna „tervis on vees“. Muide, ka meil levinud spa ei ole muud kui sõnaühendi „sanitas per aqua (tervis vee kaudu)“ esimesed tähed.
Usk on oopium rahvale – see Marxile omistatud fraas on kontekstist väljakistud ja selle kasutamine ei tee kasutajale au. Marx kirjutas Hegeli filosoofia kriitikas nii: „Religioon, see on kui õhk rõhutud seltskonnale, südametu maailma süda, samas vaimuta situatsiooni hing. See on hingeta ühiskonnakordade vaim ja see on oopium inimeste jaoks.“ Äraseletatult – religioon vähendab ühiskondliku olemise valu ebainimlikus ühiskonnas.
Võtame veel ühe. Kes poleks kuulnud seda, et erand kinnitab reeglit?! Ka seda kasutatakse paraku valesti. Fraas on võetud Cicero kõnest Lucius Cornelius Balbuse kaitseks. Viimast süüdistati selles, nagu saanuks ta Rooma kodakondsuse seadusevastaselt. Kogu protsess oli poliitiliselt laetud, asi oli suunatud tegelikult esimese triumviraadi vastu, Balbuse kaitseks astusid välja ka Crassus ja Pompeius.
Asi võideti ja Cicero tõi välja oma kõnes argumendi – topeltkodakondsus oli Roomas keelatud, Rooma kodanikuks saades pidid loobuma teisest. Balbusel oli aga kaks kodakondsust ja see oligi süüdistuse kandvaks argumendiks.
Cicero tõi välja, et mõnedes lepetes selline punkt siiski oli ja seega need lepingud, kus seda nõuet pole, allutatakse neile vastupidistele, kus see oli. Teisisõnu – kui on erand, siis peab olema ka reegel, mille suhtes see erand kehtib ja mille suhtes saab rääkida erandist kui sellisest, ja seega erandi olemasolu kinnitab reegli olemasolu, mille puhul erandeid tehakse.
Neid näiteid on veel ja veel, riigi kõrgem „ülemjuhatus“ võiks alustada sellestki, et õpiks end korralikult emakeeles väljendama, võõrkeele võiks kasutusele võtta siis, kui mingigi tase saavutatud ja käibefraaside kasutamisel võik olla hoopis tagasihoidlikum.“
Andres Raid, ajakirjanik