Allar Jõks on vaieldamatult tippspetsialist ilma igasuguste agadeta. Tema arvamus on selgemast selgem – meie seaduseloojad elavad otsekui teises reaalsuses ja sellega on üsna lihtsalt seletatav, miks meie seadused just sellised on, miks neid on kogu aeg vaja täiendada ja muuta – isegi võnge kuskil maailmas, eurovoliniku kõne või kuskil moodsas keskkonnas leviva tendentsi tõttu tuleb kohe kokku valitsuse või/ja riigikogu „poliitbüroo“ ja hakkab uut seadust tegema. Ruttu-ruttu, et siis võidukalt vastuvõtmisest ette kanda.
Tulemus on masendav. Võtkem või praegu aktuaalse sümboolikaga seotud seaduste vastuvõtmise kiirendatud korras koos sinna juurde poogitud poliitiliste lisanditega. Kas riigikogus on mõni inimene, kes orienteeruks sümbolite ja märgisüsteemides? Julgen kahelda.
Mida teha tervete sümbolistide plejaadidega kunstis?! Sümbolit ei ole võimalik keelata, võimalik on keelata selle nähtav väljendus ehk märk. Sümbol on inimese vaimus ja südames, kui soovite. Mis püha sümbol ühele, pole teisele mitte midagi ega oma mingit tähendust. Poliitilised tõmbetuuled tõstavad nii ühed kui teised taevani ja tallavad põrmu, aeg teeb oma töö ja inimene täpselt samuti.
Miks nii keeruliselt?! Aga need küsimused on ülimalt olulised, kui vaidlus jõuab kohtuni. Mida laiem on tõlgendamise võimalus, seda suurem on kohtu võimalus „vajaliku“ otsuseni jõuda. On kohtu all oponent, süüdi! On vastupidi – süütu! Tõlgendamise küsimus ju…
Toome mõne näite siia juurde. Natsisümboolika on meil otsekui keelatud, või ikka ei ole? Kas näiteks haakrist on natside sümbol ja sõja õhutamine, takkakiitmine, õigustamine?! Juudid on küsimusse näiteks sellesse küsimusse suhtunud täie tõsidusega on olemas isegi juutide ajakiri haakristist arusaamiseks.
Buda munkadel on päikesemärk soenguna sageli suisa pähe lõigatud, natsid selle märgi (jungdrung) ju tegelikult Tiibetist endale omistasidki. Tiibetiga seoses oli neil suisa kinnisidee aaria rassi pärinemise kohta (programm Ahnanerbe) ja otsiti isegi ju sealt isegi väravaid teise ilma ja need otsingud jätkuvad tõsiteaduslikel alustel ka tänase päevani.
Kuidas suhtuda Palais de la Porte Doree nimelisse arhitektuuripärlisse Pariisis, mis ehitati Koloniaalnäituse jaoks 1931.aastal ja mis oli mõeldud muuseumiks, vaadake vaid seda põrandat:
Kuidas suhtuda Kanada hokinaiskonna vormiriietusse 1916.aastal, näib ju uskumatuna:
Lisame siia juurde, et sama märk kaunistas Tšingis-Khaani trooni seljatuge, seda märki kasutasid eraldusmärgina nii Soome kui ka Läti õhujõud. Seda nimekirja võib julgelt jätkata ja küsimuste virn ainult kerkib.
Tuleme tänasesse päeva – kuidas käituda ja mida arvata?! Tallinnas, Pikal tänaval on Vene Föderatsiooni saatkond, hetkel on see piiratud aiaga ja sellele on riputatud Ukraina võitlus toetavaid ja Venemaa tegevust hukkamõistvaid plakateid ja lipukesi.
Ühel neist on suurelt sinisel taustal haakrist ja kiri – Free Ukraine. Kuidas sellesse suhtuda siin?! See, et Azovi üksus oma insigniana kasutab Wolfsangelit (SS tankidiviisi Das Reich ametlik eraldusmärk) on üks asi, kuid nüüd svastika keset Tallinna – lubatud või keelatud, või nii ja naa?!
Aga võib-olla on meie praktika hoopis selline, et seadus on niisama ja moepärast, prokuröridel ja kohtunikel on vaba voli ja strateegiline manöövriteks vajalik maa-ala kenasti puhastatud?! Vaatame allolevat kirja koos illustratsiooniga:
Sotside arvates on olemas küll seadus – eesti keele seadus koos kõikide regulatsioonidega, kuid seaduse mittetäitmine on eestlastele kasulikum. Kui nii, siis võiks iga seaduserikkuja kohtus vabalt teatada, et tema arust on seaduse mittetäitmine kasulikum ja paluks sellega seoses see jama lõpetada ja ta kohe vabaks lasta?! Aga just nii me sellest üleskutsest ju välja loeme! Me ei suuda selgeidki ja arusaadavaid seadusi täita ja kutsume üles neid ignoreerima, mida siis veel keerulisematest, sümboolikat puudutavatest regulatsioonidest rääkida.
Andres Raid, ajakirjanik