„Anda või mitte anda? Küsimus ei ole antud juhul selles. Küsimus on – milleks anda.
Kõigepealt pisut üldist. Kõigi kolme hädakisa tõstnud MTÜ tegevuseks on edendamine, teadustamine, tõstmine…. See on iseenesest hea, kui sellest ühiskonnale mingit tulu tõuseb, sest tuletame meelde – küsimus on rahva rahas ja raha kulutamine peab kaasa tooma mingi tulemuse, mille vilju naudib seesama rahastaja ehk rahvas.
Siin on aga üks põhimõtteline vastuolu, mida reeglina tähele ei panda. Igasugune tegevus eesmärgina on sulaselge rumalus, ütles juba klassik, et „tee tööd ja näe vaeva…“. No tegi ju tööd ja vaeva nägi nii, et silme eest must. Ja tulemus? „Armastust ei ole meie peres teps mitte…“ – tulemus null, hinnaks sisuliselt raisatud elud.
Tegevus saab olla vaid vahendiks millegi saavutamisel, see peab olema mõtestatud ja sihi- ning eesmärgipärane. Vaja tõsiselt (siiani on „pulli“ tehtud?!) mõelda, vaja tõsta, vaja panustada, vaja muuta laiapõhjalisemaks – tüütuseni kuuldud fraasid, mis ilma eesmärgi väljatoomiseta mingit tähendust ei oma. Noh, laiendasime, edendasime, parandasime, rakendasime – ja mis sest välja tuli, kus on produkt ehk mida saavutati?!
Midagi saavutada pole ju tegelikult ette nähtudki, sest antud kontekstis läheb raha tegevusteks, mis mingit tulemit andma ei peagi. See muidugi välja arvata, et teatud elustandardit on saajatel võimalik jätkata ja see sisuliselt aruandlusvaba raha on ühiskondlikus mõttes tuulde visatud. Tegite pikette, koosolekuid ja käisite konverentsidel?! Ja siis, mis sellest kõigest tuli? Miks üldse anda, kas vaid seetõttu, et “kogu aeg on antud“?
Kas mingi olematu sallimatus ühiskonnas on tänu teie tegevusele suurenenud või hoopis sünnitanud vastasrinde, selle võitlusega mugav aega veeta, küsida otsekui pidevalt puudu tulevat raha juurde ning seda loomuliku eeldusega, et antakse küsimust esitamata – mida me selle eest vastu saame!?
Rääkisin nädalavahetusel mõnede tõesti tarkade teistsuguse orientatsiooniga isikutega, kes end varju hoiavad ja selle laamendamisega midagi ühist ei oma ega tahagi omada, pigem vastupidi. “Gay”-olemisega on seotud olnud alati mingi salapära, seiklus ja kui soovite – isegi müstika.
„Ilusad poisid seda raha ju ei saa ega nemad ei küsigi, need ei käi kellelegi peale, selle võtavad ju kõik endale koledad lesbinaised“ – see on tsitaat siseringist. Ja ega nad tahagi ega küsi ja kindlasti suhtub ühiskonna valdav ühiskond neisse mõistvalt, naudib heameelega nende loomingut või toodangut. See käib inimühiskonnaga ikka kaasas ja las ta käib. Nad ei käi ega räuska, leiuta olematut sallimatust ega roni rahva rahakotti ega õiglustundesse.
Aga müstikast korraks veel. Linnar Priimägi, kes juba ülikoolis teadmiste poolest üle kooli hiilgas, rääkis siia juurde veel loo Berthold Brechtist, kes ilmselt Saksa 20. sajandi suurim (olulisim?) kirjanik. Ta oli üks vähestest, kes pärast ilmasõda Saksa idatsooni kolis, kuid seda tingimustel, mis ka otsekohe rahuldati. Ta soovis endale oma teatrit, mis sisustatud tehnika viimase sõna järgi, väga oluliseks pidas ta seejuures valgusparki. Tulemus oli suurepärane, eeskujulik ja toona ilmselt parima valgustusega teater Euroopas. Kunagi oli Brecht aga teinud ettepaneku: „Aga proovime korraks kõik tuled korraga põlema panna!“. Pandigi – ja läinud ta oligi, kogu müstika, romantika ja seiklus…
Sain aru, mida Priimägi silmas pidas. See pole midagi sellist, mida aetakse proletkulti ja üldise lustratsiooni taustal, rahva raha eest, seda enam, et isegi teatrina see praegu toimuv isegi kõige sallivama platvormi pealt vaadatuna ammu enam vaadeldav ei ole.“
Andres Raid, ajakirjanik
