Isegi siin Eestis suudab keegi end arvata tõepoolest nii mõjuvõimsa ja jõuka olevat, et end isegi maailma „wohlhabendite“ hulka arvavad kuuluvat. Paraku täidavad nad eriti innukalt kõike seda, mida kuskilt mujalt ette kirjutatakse – inimlikest võimetest ja oskustest on jäänud neile vaid kaks refleksi – haaramine ja neelamine. Nüüd oleneb vastasrinnast, kuivõrd suudetakse sellele vastus seista, sest aeg tiksub armutult schwaabide kahjuks.
Kogu maailmas käibki juba keskklassi väljauhtmise protsess – toiduained kallinevad, energiahinnad lähevad püstloodis üles etc – see rabab eeskätt keskklassi, kes enne olid mingi manufaktuuri või töökoja/poe omanikud. Siit vaatabki vastu meile omastamise objekt – ülemised kontrollivadki alumiste käitumist, harjumusi ja mõtteid, suunates neid vajadusel ühele või teisele poole.
Kujutlege vaid, on grupid, kes kontrollivad finantse ja teised, kes kontrollivad sotsiaalvõrgustikke. Viimane on aga inimese käitumine – on vaja uusi pükse – vajutad klahvi, tellid süüa, vajutad teist – kõik valikud teeb inimene talle ette antud valikute piires, kindlal kursil ja kindlates piirides. Su vajadused on ka kellegi kontrolli all ja see on juba praegu igapäevane.
Kontroll vajaduste üle on kontroll inimese eesmärgi püstitamise üle, see ongi kontroll teadvuse üle. Samas on siiski, nagu enne öeldud, et on hulk neid indiviide, kel midagi on oma ja kes ajavad mingit oma äri või asja. Maailma mastaabis on see kokku aga arvestatav hulk ja jõud, kuid loomisel on ju süsteem, kus see materiaalne faktor suurt rolli ei mängigi (kas ei meenuta kuidagi kunagisi ülimalt õilsaid kommunismi postulaate igaühele vajaduse järgi ja igaühelt võimete kohaselt, mis kolinal läbi kukkus?!).
Mis teha, et neilt sadadelt miljonitelt keskklassi buržuidelt nende siiani säilinud omand kätte saada?! See kõik on juba olnud! Kuidas algas kapitalism Inglismaal 16.sajandil (lihtsustatult) – inimesed aeti maadelt lihtsalt minema, tühjaks jäänud maal hakati kasvatama lambaid, sest vill läks hea hinnaga Euroopas kaubaks. See oligi kapitali koondumise toorversioon, kapitalismi veel polnud, kuid teed selle jaoks puhastati ja sillutati. Kuidas aga nüüd, sajandeid hiljem see vara neilt kätte saada ja veel nii, et nood ilmajäänud laiutaksid käsi ja ohkaksid, pole parata, mis teha, peab ju! Kriis niisama ei aita, appi tuleb tuttavaks saanud sõna – lockdown!
Pariisis ei ava enam uksi umbes 70%(!!!) restorane ja seda laostumise tõttu, sama käib suures osas Ühendriikide kohta. Ühel hetkel pole eilsel omanikul enam midagi ja samas pole ka otsekui kellelegi midagi ette heita, sest pandeemia ju, force majeure! Muuseas – Klaus Schabil on spetsiaalne raamat, pühendatud Covid 19-le ja pealkirigi üllitisel samasugune. Seal on avatud tekstiga kirjas, et Covidi-järgses maailmas muutuvad vaesed vaesemaks ja rikkad rikkamaks.
Ta räägib sealsamas, muide, ka sellest, et distantsõpe on massidele, kontaktõpe jääb vaid eliidi pärusmaaks. Sama erisus käib õpikute kohta – tavalised ja traditsioonilised õpikud eliidile, igasugused e-versioonid jäävad massidele kasutamiseks. Nende kahe efektiivsuse vahe on tänasel päeval paraku ka erilist ettevalmistust omamata enam kui selgelt näha ja tunda. See kõik on seal kirjas ja paljugi veel, tuleb vaid lihtsalt võtta ja lugeda.
Autor on vanade bolševike kombel lubanud nagu Leniningi tulla tagasi ka terrori juurde nagu Leningi 1921. aastal deklareeris, vajadusel isegi selle füüsilise vormi juurde. Kogemus ajaloost on olemas – Lenin lubas ja järeltulijad tegi ära, sest 1929. aastal katsetati oma talupoegade peal muude vahendite hulgas ka tanke!
Klaus Schwab on tegelikult otse välja selle, mis on meie lähituleviku suurimad ohud ja need ei ole mitte ökoloogia või demograafia. Selle ohu võiks mahutada mõistesse postkapitalistliku ühiskonna sotsiaalne genees. Kui libedalt see protsess kulgema hakkab sõltub eeskätt sellest, kuivõrd ühtne ja tugev saab olema vastutegevus sellele praeguse arusaama kohaselt düstoopiale. Trumpi vastu hääletasid just need, kes teadlikult või mitte jooksevad sinna postkapitalistlikku formatsiooni, Trumpi eelistasid need, kes eelistasid hiliskapitalismi – iseasi, kuipalju selles kõiges oli teadvustatud tegevust.
Ükski sotsiaalne süsteem ei võida kunagi ühe hoobiga, see on alati võitlus ja praeguses olukorras, nagu öeldud, sõltub kõik vastasrinnast. Ka kolonialismist oli ju kolm viisi välja tulemiseks – Inglise, Prantsuse ja Saksa.
Inglismaast sai uue ja toona edumeelse ja majanduslikus mõttes eduka kapitalismi hegemoon, esimesena viidi läbi tööstusrevolutsioon ja see hegemooni roll oli tal sisuliselt kuni Teise Maailmasõja alguseni. Samas – alamklasside elujärg oli Inglismaal alla igasugust arvestust. Ülemklass surus ta 15.-16. sajandil lihtsalt nii vaimselt, füüsiliselt kui ka sotsiaalselt maha.
Prantsusmaal ja Saksa maadel (riigina tekkis viimane ju alles 1871.a.) osutasid talupojad sellele liikumisele aga vihast ja vägagi efektiivset vastupanu, seetõttu oli rahvahulkade elu seal 17.-18. sajandil oluliselt parem ja rahulikum kui Inglismaal. Kuna kaasajal on peamiseks tootmisüksuseks muutumas informatiivne ja vaimne kooslus, mis on ka omandamise peamisteks objektideks, siis võib siin täheldada, mis mõjub vähemalt siinses kontekstis isegi ketserlikult.
Kogu maailm teab, et traditsiooniliste väärtuste (perekond, usk, traditsioonid pluss kogu müütide-tabude väljakujunenud süsteem) kandjaks on ka Venemaa oma arhailisuses, kui soovite. Tuleb sellest aru saada, et kogu maailmas toimuv võitlus traditsiooniliste väärtuste pärast ei ole võitlus uue ja vana vahel, sest traditsioon ei esinda vaid kõike „vana“.
Peamiseks osutuvad hoopiski sellest välja kasvavad sihid, eesmärgid, konservatiivsus kõige paremas tähenduses tähendab seda, et vanadel traditsioonidel ja arusaamadel ning hoiakutel areneb uus ja efektiivne süsteem, mis võtab kõik vana ja väärtusliku, kõik selle, mis teeb inimesest inimese, endaga kaasa ja ei käitu nagu kunagi prolkult või praegune ultraglobalist, kes kõike eelnenut sõjakalt ja kangekaelselt eitab ning sunnib seda ka teistele peale.
Nende suundumuste vahel lähebki lahti võitlus, mis tegelikult juba käima on pandudki. Ultraglobalistide väljaöeldud ja varjamatu seisukoht ongi muuhulgas lammutada perekond kasvõi juba selle pärast, et peres kasvanud või peret omavaid inimesi on oluliselt raskem valitseda ja nende ajutegevust suunata. Mitte pere- ega kogukonnad, vaid inimeste atomiseeritud mass – selline ongi loosung!
STASI (endine Ida-Saksa julgeolekuteenistus) oli erakordselt efektiivne, selle seltskonna poolt tellitud uuringutest tuli välja, et isegi kasvõi esimesed seitse aastat peres kasvanud inimesi on oluliselt raskem manipuleerida ja kasvõi selle valguses muutub eriti selgeks, miks on vaja pere kui institutsioon lammutada. Neid uuringuid, muide, on teisigi ja paraku on tulemused alati samasugused.
Tänaseks on isegi ilmunud välja termin „surveillance capitalism“ – kapitalismi kui süsteemiga pole sel nimetusest hoolimata mingit pistmist. Omand sotsiaalvõrgustike ja muu abil kehtestatud mõtlemisele muutubki VÕIMUKS. Muide, Schwab on ka sellest avameelselt kirjutanud. Ta tunnistab samas, et selle projekti realiseerimiseks on vaid 7-8 aastat ja kui selle aja jooksul ei õnnestu traditsioonide kantse murda, ei tule sellest ettevõtmisest paraku midagi välja.
Ta ütles osa, et kui USA-l, Hiinal või Venemaal õnnestub selle projekti raamidest välja murda, on kogu ettevõtmine nurjunud. Esimene katse tehti kõigest neli aastat tagasi, kui Xi Jinpingi püüti kukutada, ei tulnud välja. Vastupidi – Hiina juht kinnitas oma positsioone ja muutus veelgi tugevamaks. Seis 1:0 Interglobalistide kahjuks. Edasi – Trumpist õnnestub lahti saada, 1:1. Majanduslikult on sellest kolmikust ilmselt nõrgim Venemaa ja ilmselt siin võibki olla koht, kus vaekausse lõplikult kallutama asutakse. Hakka või Venemaale selles mõttes pöialt hoidma?!
Tulles tagasi ultraglobalistide plaani juurde haridussüsteem sisuliselt lammutada, jättes püsti näiliselt kõik väljakujunenud ja harjumuspärased fassaadid ja nimetused (professor, õppejõud ülikool jne), on praegusel õppuril võimalik siiski veel õppida ja kellekski kujuneda, sest olukorras, kus koole SISULISELT enam pole (hoidku selle eest!) ongi ainuke võimalus laste harimisel vanemal endal see roll kanda võtta. Neis tingimustes omandab erilise tähtsuse ja tähenduse ka inimeste omavaheline abi ja läbikäimine, kui soovite – solidaarsus.
Üks prantsuse ajaloolane on kunagi üsna täpselt kirjeldanud seda, et noorte ühiskondades sotsiaalsest põrgust on võimalik välja pääseda vaid omavahelises koostöös ja mitte kunagi üksikuna üritades. Kõik need traditsioonilised asjad ja faktorid – pered, sotsiaalne solidaarsus, sisuline haridus ja terved, inimesest ja inimlikkusest lähtuvad hoiakud.
Andres Raid, ajakirjanik
