Kuidas meeldiks kellelegi mingi sisutu asi või tegevus?! Selle küsimuse peale võiks ju vastu saada heatahtliku irve – kuis üldse sellist asja täiemõistusliku inimese käest küsida saab!
Tuleb välja, et saab küll. Meie koolides toimuv ja ka mittetoimuv määrab suuresti meie homse päeva, koolide õppekavade ümber jätkub paraku aga midagi, mis lageraidest metsades palju hullem. Haridusminister andis hiljuti teada, et muutused on tulemas. Quo vadis, õppekava?!
Kui Lesja Ukrainka kunagi tunnistas, et „ilma broomita enam kuidagi hakkama ei saa“, siis nüüd on närvi säilitamiseks neid tekste lugedes midagi hoopis kangemat vaja. Lühidalt – õppe sisu pole enam vajalik ja seda ilma naljata. See meenutab kunagi loetud muinasjuttu, milles anti peategelasele korraldus „minna ei tea kuhu ja tuua ei tea mida“.
Räägitakse täiesti tõsiselt „õpitulemuste katsetamisest“ – mis asi või nähtus see on, ei tea keegi, väidetakse vaid, et katsetused on toimunud ja need on olnud (loomulikult!) edukad. Kuskilt pole võimalik välja lugeda, milleks neid muudatusi üldse vaja on ja milles need katsetused seisnesid, tõsi, viidatakse mingitele uuringutele ja neist selgub lähemal vaatlusel tõsiasi, et mingeid sisulisi uuringuid polegi!
Tehtud ja esitatud on vaid kolm õnnetuvõitu magistritööd ja õnnetud seepärast, et uuringu järele need isegi ei lõhna. Olevat olemas ka mingi „tagasiside“ (ilmne on, et seda ilmingut kui igasuguse juhtimise vältimatust eeldusest ei ole autoritel samuti aimu) ja järeldada saab kogu asjast sedagi, et kui tegemist on ikkagi ülikooli üllitisega, siis selle kohta pole sobilik isegi küsimusi esitada.
See, et sellesama ülikooli vastava haru tase on langenud kuskile, kust väljaronimine ei pruugi enam võimalikki olla, ei huvita paraku kedagi. Tõsi – huvitab küll, kuid need on inimesed, kes südamega eesti haridusmaastikul kinni, mingeidki illusioone tuleviku suhtes ja realistlikku käsitlust olemasoleva kohta omavad. Nende suud ei ole kinni, kuid nad on tõrjutud selle vaikselt tagurpidi käigu saanud rongi katusele või paremal juhul tamburisse, kus nad kujuteldava progressi jalus ei ole ning loodud illusioone ja toiduahelaid lõhkuma ei pääse.
Nagu alul öeldud, pole uue käsitluse kohaselt õppe sisu enam oluline ja see sisu puudumine näibki olevat uuenduse tugevaim külg. Juba esimesest klassist kolmandani tulevad valikained – seitsmeaastane otsustab ise, mida tal vaja, mis meeldib ja mis mitte – tähtis on õnnetunne! Tundide arv on provisoorne, iga ainekava isesuguse struktuuriga! Mida hakkab selle plaaniga peale tavaline õpetaja?! Loeb, kratsib kukalt ja ära ei julge ka visata…
Õpetajad on muidugi iseküsimus. Nüüd, kus kohe-kohe ca 40% neist on ilma erialase ettevalmistuseta – nüüd hakkavad nad ise otsustama, mida ja kuidas õpetada, sest sisu ju pole oluline?! Mille alusel nad seda teevad?! Sise- või kõhutunde alusel?! Üks väike detail siia juurde – kui Liisa Pakosta teeb ettepaneku ära muuta 45-minutiline tund koolis, siis on näitab see, et sõnavõtja pole kursis meil koolis toimuvaga ja ta ei tea isegi seda, et meil gümnaasiumides juba ammu paarid kasutusel (2×45 minutit)!
Nende muudatuste aktivistid kas ei saa aru sellest, mida nad teevad või lagundavad olemasolevat ja veel õnneks säilinut meelega, see viimane peaks aga suisa karistatav olema.
Ja pole siis ime, et meil on ülikoolides õppejõud, kes suudavad konstrueerida väiteid:„TÕNIS SAARTS ⟩ 5. märtsil on valida kahe vastandliku demokraatiaprojekti vahel”. Tõlkige see palun eesti keelde! Ja pole ka ime, kui eilne NLKP liige, kes lähtus partei manuaalist „Kuidas ära tunda rahvavaenlast“, on tänaseks küsimust „uuendanud“ ja esitab selle nii: „Kuidas ära tunda hea rahvuslane?“.
Andres Raid