Midagi on siin riigis mäda ja see algab peast, seda kõige otsesemas mõttes. Loeme: „30 000 tarkpead puudu“. Kellel on puudu? Keda lugeda tarkpeaks?! Valitsuses neid küll vaja ei ole, sest selle juht räägib uhkelt ja iseteadvalt elektrimolekulidest…
Artiklis endas räägitakse inseneriõppest ja siit hakkab iva välja paistma. Oleme märkamatult jõudnud sinnamaani, et ei tee enam isegi Haridusministeeriumi tasemel eriala, ameti ja kutse vahel vahet! Kui erialaõpe on meil vastavates koolides veel olemas, siis ametialast ei võimalda enam mitte ükski! Ajakirjanik oleks võinud ju tähelepanu juhtida, et insener on eetiline kategooria ja selle õpe kui selline on nonsenss! Kust see tuleb?!
Alles nimetas keegi ümber Tallinna Tehnikaülikooli ümber mingiks Taltechiks, sildid ja lipud värviti roosaks ja suure uuendusena kaotati isegi ehitusteaduskond kui selline, nüüd õpime otsekohe inseneriks (terminist oli just juttu) ja ärijuhiks…
Saadetud küsimus sinna ärijuhtimise instituuti selle kohta, et milline on neil juhtimise määratlus ja mis on juhtimise objektiks, tõi vastuse, nagu oleks see tulnud mitte eriti erksalt gümnasistikandidaadilt.
Tartu Ülikool oli „uuendustele“ kuidagi resistentsem ja provokatsioonidele ei allunud, ehkki ka sealne ettevalmistus on alla käinud ja protsessis osalemise rõõm on asendanud vajaduse rahuldavaks peetava TULEMUSE järele.
Üks murrang toimus siis, siis toonane minister Lukas allkirjastas ülemineku nn Bologna 3+2 süsteemile, Euroopa juhtivad ülikoolid jätkasid aga vana moodi põhjendusega, et nad „pole veel valmis“. Niipea, kui ülikoolidest kui teadusasutustest, kus toimub ka õpe, said äriettevõtted ja kõige keskele asetus raha, muutus samuti kogu huvide süsteem – tulemust mõõdeti rahas ja veel mingites numbrites, mis otsekui kinnitasid jällegi sellesama raha enam kui efektiivset ja seaduspärast kasutamist. Millise ettevalmistuse ja hoiakute süsteemiga varustatult eilsed tudengid „pärisellu“ astusid, pole enam oluline.
Kunagine süsteem, milles tulevased ehitusinsenerid suviti praktikal olid, pärast lõpetamist algas katsumuste ja filtrite süsteem: lihtsustatult objekti meister kuskil EKE või muus süsteemis, sealt ehk aastate möödudes ja oskuste ilmnedes osa- või jaoskonnajuhatajaks või isegi hinnatud ehitusinseneriks (ehkki võis olla kvalifikatsioonina juba diplomis), sealt ehk juba ettevõtte-firmajuhiks.
Kui mängiski mingi onupojapoliitika, siis määras lõppkokkuvõttes siiski professionaalsus ja oma suhtumine, uhkus professiooni ja ehitiste kvaliteedi üle, milles oma käsi ja mõistus mängus, seda Insener ju tähendaski.
Muide – Tallinnas, Nõmme kunagise inseneride kasvulava lähistel on sild, kuhu oli kirjutatud – MENTE ET MANU – eesti keeles “mõistuse ja käega”. Tänaseks on see sild ka roosaks värvitud ja kiri kadunud, ju see vana mõtteviis pole enam oluline.
No ja siis pole mõtet imestada, kui meil on vaid igavene alltöövõtt ja oma reaalse tootmise osakaal pidevalt väheneb, päris Insenere ei kuula keegi ja üldse ei pruugi loodusseadused enam täna ollagi nii olulised, kui nad olid eile. Tähtsam on õnnetunne ja edukuse illusioon, huvitav oleks muidugi teada, mida oleksid näiteks Johannes Aare või Valdek Kuhlbach öelnud eksamile tulnud tudengile, kes oleks neile midagi rääkima vajadusest hakata ruudu pindala arvutamise meetodit Vikipeediast otsima!
Selle sisuliselt lammutamistööga alustatakse juba lasteaiast peale, jätkatakse koolis ja pisut liialdatult viiakse kuskil roosas talltsehhis sisulooja või õnnetreeneri poolt lõpule.
Ja siis pole vaja imestada, et asjad kuidagi allamäge mitte enam isegi ei lähe, vaid suisa veerevad.“
Andres Raid