Enne teema juurde asumist mõned mõtted neilt, keda valitsuseliikmed ja kahjuks paljud teisedki poetagusteks nimetavad. Need viitavad selgelt sellele, et selge mõistus pole kuskile kadunud!
Kui räägitakse küll valjusti, et „Armeenia ei tohi samas jääda üksi“, siis miks ei ole siiani tunnustatud nende genotsiidi?! Ei julge?!
Arutletakse, et kui Ukrainas on majapidamine elektrita, siis on ÜRO ja teab kes veel kohe kisa tõstmas. Meil aga, kus sõda pole, on nii, et oled 20 eurot võlgu ja keeratakse elekter kinni, siis pole häda kedagi ja pole ka kellegi asi, kuidas toime tuled. Lehedki veel parastavad, et ise süüdi, mis oled siis vaene ja lollakas veel lapsedki tekitanud!
Seitungis seisab, et „majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar on ministeeriumis juba pikalt vastutanud energeetikavaldkonna otsuste eest“. Huvitav, kas meil üldse on mingi asjapulk millegi eest reaalselt vastutanud?! Milles ometi see vastutus seisneb?
Ei tea, kas I-phone`ide hind läheb ka kallimaks?! Hiinas ju streigid ja politseinikud taovad tehasetöölisi nuiadega?!
Ei saada aru, et tublidel aktivistidel õnnestub kõik ja isegi trahvi ei tehta – liimid end kontserdil dirigendipuldi külge kinni ja hõikad, et säh sulle, Mozartit, politsei võtab liimitud aktivisti õrnalt lahti ja kontrollib piletit. Need olid olemas – seega kõik korras!
Üldse on asi imelik – aktivistid karjuvad, et kohe tuleb kuumasurm, Antarktikas aga pole kunagi enne nii külm olnud kui praegu! Lõunapoolus saavutas rekordiliselt külma novembri temperatuuri.
Mihkelsonit räägivad ka, kuid vaiksemalt. Äkki ongi mingi tähtis spioon, sest USA-s oli ka välja tulnud, et paljud CIA töötajad on laste kallal inetusi toime pannud, kuid vangi neid panna ei saa, sest äkki räägivad midagi seal välja. Seega – las nad olla niisama edasi, tuleb odavam!
Aga nüüd asja juurde. Üks terve senise elu koertega sina peal olnud kodanik arvab, et meil ministrite valik kuidagi imelik. Miks küll?! No mõistlik inimene nii küll ei ütle!
Siseminister Lauri Läänemets | Ohtlikud koerad tuleb magama panna!
Nii, aga kes on see, kes ütleb, et missugune koer on ohtlik ja missugune mitte? Tõupõhiselt, käitumispõhiselt või taas nagu hetkel kõik muugi – arvamuspõhiselt?
Kodanik peab hetkel oma kuuendat dobermanni ja võib väita, et see doberid, va koleloomad, kes filmides kui zombid ilmuvad ja tavaliselt ikka kohe kallale tormavad, see on ühed ütlemata vahvad loomad.
Räägib nii: „Õhtul võtad pätti, hommikul lähed temaga laste lemmikloomapäevale, kus lapsed teda rõõmsalt silitada võtavad. See oli nii paarkümmend aastat tagasi, praegu jooksevad hullunud lastekaitsetädid ilmselt mu kummuli, sest mitte mina, aga justnimelt nemad teavad, mis, kuidas ja mismoodi künoloogia ja elu üldse toimub ja toimib.
Või tuleb 8-aastane naabritüdruk ja võtab koeraga jalutama minna, koer rihmas ja kõrval. Läänemetsa künoloogiavõhiklik kiunatus on siiski ohumärk ja mitte väike.”
Ma kirjeldan Inglismaa olukorda:
Kiuslik naaber teatab, et teil on ohtlik koer. Mõne aja pärast saabuvad “spetsialistid” koos politseiga. Kui koer, mistahes tõugu, sugu ja kasvu ei näita mingeid agressiivsuse märke, hakkab “spetsialist” koera õrritama. Kui nüüd ka koer sellest totrusest välja ei tee, tuleb “spetsialist” nagu kosmonaut, juba mingis skafandris ja mingi oraga ja ründab koera.
Kui nüüd vaene loom julgeb haukuda või hambaid näidata- siis on ta agressiivne! Koer saab kaela toru otsas oleva silmuse ja ta pakitakse autosse.
Peremees teab, et ta näeb hetkel oma koera viimast korda ja kui ta ahastuses püüab takistada seda hullumeelset aktsiooni – ta väänatakse politsei poolt näoli ja pannakse ketti, kui vaja antakse ka samas nuuti või särtsu.
Miski ütleb, et Läänemetsa luulu ja soovi täitumisel juhtub Eestis sama, võttes arvesse kõiki neid tatitaudispetside, maskiballifännide, ülbete lastetute lastekaitsetädide, vulav-virdavate soospetside ja muu ebaselge sootsiumi tegemisi seni.
Ka meie loomakaitsjad on suures osas sellised “spetsid”, kes usuvad koera olevat õnnelik siis, kui sel roosa šleif kaelas, kuid ei mingit koera sotsialiseerumist ja isastel kohe munad maha! Kohe! See on mingi soovunelm, miks – ei saa mina aru! Rahusteid ka muidugi penile, et peni padjalt juhmi näoga kõike jõllitaks ja ei reageeriks mitte millelegi.
Koerte eridressuuri tehakse ammu salajas, sest muidu tulevad loomakaitsjad ja nemad juba teavad, kuidas ja mis ja kaebavad koheselt. Nimelt võmmitakse varrukas rippuvat koera algul leebe, hiljem üha karmima vahendiga, sest tal ei pea olema sellise tegevuse ees hirmu. Kui seda ei toimu, virutab pätt koerale tohlaka, see laseb põõsad täis ja enam ei ligine – seega mõttetu loom töö jaoks ka edaspidi.
Mis siis ikka – taas see “Issand halasta Eestimaad” ja samuraitarkus: “Loodame kõige paremat ja oleme valmis kõige halvimaks”, nagu viimasel ajal permanentselt tuleb lausuda.
Hoidke äbarikud diletandid võimust eemale – nad rikuvad kogu elu kodanikel ära!
Remarkina võin 40-aastase koerapidamise järel öelda, et koertes pole asi absoluutselt, asi on inimestes, kes on samuti diletandid ja kaasajal on ka koerte koolitajate seas täielikke diletante. Ja on inimesi, kes ei tohi koeri omada üldse – vaadake kuidas käitub tema laps ja saate teada, kuidas hakkab käituma tema koer.
Veel hullem on see, kui sellistel on mitu koera, nt väike “starter” ja suur “tegija”. Kaks suurt on juba hundid, sakslastel on ka sellekohane vanasõna, nimelt “Üks koer on koer, kaks koera on hundid”.
Koerteäri on ka meil omaette ja kontrollimatu äri, aastakümneid tagasi aretajad rumalatele inimestele suuri koeri ei müünudki ja näiteks doberitele oli nõukaajal lausa järjekord.
Sellega, et hetkel valitseb selles koertemaailmas ahnus ja anarhia ma muidugi nõustun, kuid meelevaldselt hakata “magama” panna on küll loll liialdus. On riike, kus peremeest rünnanud isikut hammustanud koer on samuti süstikandidaat, sest võim on lollide käes. Meil ka kahjuks hetkel, minu arvates.
Saaks ehk nii, et meil Eestis säilitataks ratsionaalsus ja mõistus?“
Selge jutt meie segasel ajal, kas pole?!
Addendum
On selline dokumentaalfilm nagu “Klint Olle”. Klint Olle oli Rootsi tuntud akordionist, kuid samas ka tuntud kui boheemlane.
Ta pidas lehmi, suhtles nendega, lehmad olid tal kui lemmikloomad.
Siis läks ta opositsiooni veterinaarametnikuga.
Asi lõppes sellega, et tema talu hoovi tuli suur hulk politseinikke koos selle veterinaarametnikuga ja politsei lihtsalt kõmmutas Olle nähes tema lemmikud surnuks, oma koduhoovil!
Sellest ongi see dokfilm, milleni viib väikese ja hingetu kuid võimu saanud riigiametniku viha kellegi vastu.
See juhtus küll oma 15 aastat tagasi, kuid Rootsi on oma karistuse selliste ametnike toimetamise eest juba saanud.
Film on vaadatav SIIT
Andres Raid
